Ristiisa

Don Vita Corleone oli mees, kelle juurde igaüks tuli abi saama, ja kellelgi ei tulnud pettuda. Ta ei jaganud tühje lubadusi ega otsinud äraütlemiseks arglikke ettekäändeid, nagu oleksid tema käed seotud võimsamate jõudude poolt kui ta ise. Polnud vaja olla tema sõber, isegi see polnud tähtis, kas sa suudad abi eest tasuda. Nõuti vaid üht: et sa, sina ise, tõotaksid oma sõprust. Ja siis, olgu abipaluja kui vaene ja jõuetu tahes, võttis don Corleone tema mure oma südameasjaks. Vastutasu? Sõprus, aupaklik tiitel 'don' ja vahel suuremat kiindumust väljendav nimetamine ristiisaks. Ja võib-olla - näitamaks üksnes austust, iialgi mitte majanduslikku kasu - mõni tagasihoidlik kingitus, näiteks gallon koduveini või korvitäis pipardatud tarelle'sid, mis on spetsiaalselt küpsetatud kaunistama tema jõululauda. Peeti lihtsalt heaks käitumistavaks kuulutada, et oled talle võlgu ja et tal on õigus ükskõik millal paluda sult selle lunastamiseks mõnda väikest teenet.'