Lollid surevad

Romaan „Lollid surevad” viib lugeja New Yorgi, Hollywoodi ja Las Vegase vahele, kus mäng tööstuste, ametivõimu ja organiseeritud kuritegevuse piiril kujundab inimeste valikuid. Lugu avaneb kasiinos, mille rutiin määrab rütmi nii mängijatele kui omanikele, ning toob kokku kirjaniku John Merlyni, terase tegutseja Cully Crossi ja hotelliomaniku Alfred Gronevelti. Sündmused hargnevad võitude, kaotuste ja vaiksete tehingute saatel; ühe hotelli numbritoa traagika annab tooni, mille järel hakkavad teised tegelased oma rolli otsima. Merlyn naaseb New Yorki ning satub kirjastus- ja ajakirjandusmaailma, Cross aga liigub ülespoole kasiino hierarhias. Vahepealsed peatükid näitavad, kuidas raha, mõju ja ligipääs kujunevad peamisteks läbi- ja ärapääsemise vahenditeks, kusjuures korduvad vastastikused teenetega seotud kohustused. Lugu liigub stseenihaaval: võrgustikud tihenevad, väikesed lubadused muutuvad suurteks riskideks ning iga “teene” tõmbab järgmise köieotsa pingule.

Teos jälgib mitut rada. New Yorgis pannakse proovile kirjaniku sõltumatus, sest kirjastuste ja ajakirjade toimetused küsivad osa tema hääle eest. Hollywoodis kohtuvad käsikirjad, raha ja maine ning tootmiskalender sööb ära autorite ambitsioonid. Vegas hoiab alles kõige selgema mängu: maja reeglid, võla matemaatika ja mõjuvõim, mille kõrval isiklik lojaalsus püsib kaua, aga lõplikult ei päästa. Tagasivaated ja kõrvaltegelaste lood (sh Merlyni vend Artie ning kirjanik Osano) liidavad kokku pildi, kus õnn ja eetika liiguvad ühes tempos ainult lühikestel hetkedel. Pikkade liinide jooksul vahetuvad partnerid, lagunevad sõprused ja kokku lepitud vaikused; lõpuks jääb küsimus, kas ellujäämine tähendab hinnasildi maksmist või oskust õigel ajal loobuda. Romaan ei otsi moraalset lahendust, vaid näitab mehhanisme, mille kaudu võim ja turg juhivad inimeste samme.

Mario Puzo asetab selle loo oma loomingu keskmesse, kasutades kogemust, mille ta sai Ameerika kirjastuse-, filmi- ja hasartmängumaailma kõrvalt jälgides. Autor töötleb korduvalt koode – lojaalsus, perekond, ametkond, raha – ja näitab, kuidas need koodeksid teineteist lämmatavad. Tema proosa toetub dialoogile ja situatsioonile: tegelased räägivad lühidalt ja tegutsevad otseselt, mistõttu raskuspunkt on otsustel, mitte selgitustel. Puzo käsitleb loojapositsiooni ilma glamuurita, näidates, kuidas lepingud, tarneahelad ja mõju kanaliseerivad teoseid turu ootuste suunas. „Lollid surevad” paikneb autori menukite kõrval eraldi reas: siin ei liigu perekonnasaaga, vaid isiklik teekond, millel inimene hindab oma häält, võlgu ja piire.