Uneretk

Marie Underi luulekogu „Uneretk“ on üks tema hilisloomingu mahukamaid ja süvenenumalt sisekaemuslikke teoseid, mis ilmus paguluses Perioodika väljaandel. Kogumik peegeldab poeedi sisemisi rännakuid ning elukogemust, mis on vormunud läbi paguluse, isikliku kaotuse ja ajastute vaheldumise. Luulekogu pealkiri viitab samal ajal nii unenäolisusele kui ka vaimsele liikumisele – rännakule enesesse, keelde ja mälu. Underi luulekeel on siin vaoshoitum kui tema varasemates kogudes, kuid säilitab oma rikka rütmika ja tähenduskihtide mitmekesisuse.

„Uneretk“ sisaldab nii lüürilisi mõtisklusi elu lõpu, igaviku ja mööduvuse üle kui ka teravama kontuuriga pilke loodusesse, inimkogemusse ja kehalisse olemasolusse. Luulekogu ei ole üles ehitatud kindla narratiivse telje järgi, vaid avaneb teemade ja motiivide kordumise ning variatsioonide kaudu. Tugevalt on tunda aja painet ja elu lõpule lähenemise rahulikku, ent valusat teadvustamist. Samas ei ole Underi hääl siin leppiv ega vaikiv – pigem mõtlik, küsiv ja aeg-ajalt isegi mässumeelne, kui see puudutab keele, meele ja mälestuse piire.

Marie Under (1883–1980) oli eesti luule üks mõjukamaid ja omanäolisemaid autoreid, kelle looming ulatub 20. sajandi algusest kuni hilise pagulusaastani välja. Tema tekstides on ühendatud modernistlik tundlikkus ja klassikaline vormiteadlikkus, sisemine intensiivsus ja kujundite täpsus. „Uneretk“ kujutab endast vaimset kokkuvõtet ja rahulikku, ent tihedat tagasivaadet tema luuletajateele, olles ühtaegu melanhoolne hüvastijätt ja intensiivne viimne sõna, mis ei kao vaikusse, vaid jääb kestma omaenda keeles.