Maret

Marie Rebase romaan „Maret“ kuulub 1960. aastate eesti noorsookirjanduse olulisemate teoste hulka. See pälvis 1963. aasta laste- ja noorsookirjanduse võistlusel kolmanda preemia, mis kinnitab teose väärtust oma ajas. Raamatu peategelane on elavaloomuline ja hakkaja tüdruk Maret, kelle igapäevaelu kujuneb okupatsiooniaja viimastel aastatel. Vaatamata keerulisele ja ohtlikule olukorrale ei kao tema ettevõtlikkus ega soov seigelda. Mareti tegevused on tihti vembudega seotud – ta hangib sakslastelt niiti ja nõelu, vahetab neid maal toidu vastu, toob metsast lilli ja oksi müügiks ning püüab alati leida viisi, kuidas olla kasulik metsas varjuvatele meestele.

Raamat toob esile lapse vaatepunkti ajaloolises keerises. Maret elab majas, kus iga elaniku roll on omanäoline: ema Luka-mutt suudab sakslaste ees mängida kohanejat, kuid tegelikult toidab salaja sõjavange. Tüdruku enda ettevõtmised tipnevad uskumatult julge tehinguga – ta ostab sakslastelt tanki, et päästa linna uhkus, mineeritud sild. See episood koondab endas nii lapse mängulist maailmatunnetust kui ka suurt vastutust, mida sõjaolukord paratamatult lastele pani. Teos pakub samas nii pinget kui ka helgust, sest Maret jääb igas olukorras truuks oma elurõõmule.

Marie Rebane (1905–1992) oli eesti kirjanik ja pedagoog, kelle loomingus on oluline koht noorsoole mõeldud teostel. Tema kirjutistes on keskne lapse ja noore inimese vaatenurk, mille kaudu peegelduvad laiemad ühiskondlikud ja ajaloolised protsessid. „Maret“ on tema tuntuim noorsoojutustus, mille eripära seisneb realistlikus ajaloolises taustas ja samas mänguliselt elavas tegelaskujus. Rebane oskas siduda raske aja kujutamise optimismiga, luues loo, mis on ühtaegu mälestuslik ja inspireeriv.