Sigadus

Marie Darrieussecq’ romaan „Sigadus“ on provokatiivne ja mitmekihiline teos, mis käsitleb identiteedi, naiselikkuse ja kehalisuse teemasid läbi sürrealistliku kujundi. Peategelaseks on noor naine, kes hakkab pärast armuloo lõppu tasapisi füüsiliselt muutuma – nimelt sigaks. See muutumine ei toimu mitte hetkega, vaid järk-järgult ja nähtamatult, peegeldades nii ühiskondlikku kui isiklikku võõrandumist. Peategelane jääb oma keskkonnas märkamatuks ja eemale tõugatuks, tema dehumaniseerumine ei tekita teistes küsimusi, vaid on justkui loomulik tulemus tema rolli kadumisest ühiskonnas ja suhetes.

Romaani tonaalsus on ühtaegu groteskne ja minimalistlik. Loo jutustaja vaatleb enda füüsilist ja sotsiaalset allakäiku kõhedust tekitava rahulikkusega, pannes lugeja küsima, millised on need normid, mis määravad, kes on inimene ja kes mitte. Kehaline muundumine muutub allegooriaks ühiskondlikust marginaliseerimisest: naine, kes on kaotanud oma funktsiooni armastatu silmis, kaotab ka oma inimlikkuse. Samal ajal säilib tema teadvus ja taju, mis muudab loo traagiliseks ning samas ka irooniliseks. Darrieussecq ei anna lugejale lihtsaid vastuseid ega lahendusi, vaid kutsub mõtlema, kuidas kultuurilised ootused vormivad meie arusaamu identiteedist.

Marie Darrieussecq on prantsuse kirjanik ja psühhoanalüütik, kelle debüütromaan „Sigadus“ („Truismes“, 1996) saavutas kiirelt rahvusvahelise tuntuse. Tema teosed ühendavad modernistliku eksperimentaalsuse ning ühiskonnakriitilise vaate, käsitledes sageli keha, soo ja keele vahekorra küsimusi. „Sigadus“ on tema loomingu keskne teos, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ning mis on tekitanud vastakaid reaktsioone nii lugejate kui kriitikute seas. Darrieussecq’i kirjandus on intellektuaalselt provotseeriv, samas lüüriline ja mitmetähenduslik, asetades teda kaasaegse prantsuse kirjanduse olulisemate autorite hulka.