Agatha Christie kadumine

Marie Benedicti romaan „Agatha Christie kadumine” viib lugeja 1926. aasta Inglismaale, mil maailmakuulus krimikirjanik kadus üheteistkümneks päevaks. Tema auto leiti mahajäetuna järve kaldalt, kõrval kasukas – vihje, mis osutas millegi ootamatu ja ohtliku juhtumisele. Politsei ja ajakirjandus pidasid juhtunut tõsiseks sensatsiooniks, kogu riik otsis vastuseid. Kui Christie lõpuks taas välja ilmus, väitis ta mälukaotust ega selgitanud oma kadumise tagamaid. See saladus on jäänud üheks kirjandusloo suurimaks mõistatuseks ja on andnud ainest paljudele teooriatele.

Benedict põimib loos ajaloolised faktid ja kujutlusvõime, et pakkuda oma versiooni juhtunust. Romaan avab Agatha Christie elu ja suhteid just selle kriitilise perioodi kaudu, tuues esile tema abielu keerukuse ning avaliku tähelepanu surve. Autor loob psühholoogilise portree naisest, kes oli ühtaegu haavatav ja erakordselt andekas, ning näitab, kuidas isiklikud pinged võisid põimuda loominguga. Teos ei paku pelgalt seletust kadumisele, vaid on ka uurimus sellest, milline võis olla naise sisemine maailm, kui ta seisis silmitsi nii isikliku kui ka loomingulise kriisiga.

Marie Benedict on Ameerika kirjanik, kes on tuntud romaanidega, mis tõstavad esile ajaloolisi naisi ja annavad neile hääle kirjanduses. Tema teostes on keskne koht naistel, kes on mõjutanud oma ajastut, kuid kelle lood on sageli jäänud varju. Benedicti varasemate raamatute seas on näiteks „The Other Einstein” ja „Lady Clementine”, mis avavad tuntud meeste kõrval elanud naiste isiklikke ja avalikke rolle. „Agatha Christie kadumine” järgib sama joont, heites valgust krimikirjanduse suurkuju elule ja ühele tema müstilisematele episoodidele. Benedicti jutustamisviis ühendab ajaloolise uurimise ja ilukirjandusliku kujutlusvõime, pakkudes haaravat lugemiskogemust.