Tagasi armastuse juurde

Tagasi armastuse juurde on vaimne eneseabiraamat, mis põhineb teoses Kursus imetegudes sõnastatud printsiipidel ja tõlgendab neid tänapäevase lugeja jaoks. Williamson käsitleb armastust kui inimese algset seisundit ja hirmu kui õpitud reaktsiooni, mille ümber kogu ego ehitub. Teos väidab, et sisemine rahu ja tähendus tekivad siis, kui inimene õpib oma mõtlemises hirmu armastusega asendama ning nägema end ja teisi mitte süü, vaid potentsiaali kaudu. Raamat esitleb igapäevaelus toimuvat väikeste vaatenurga muutustena, mida autor nimetab imedeks – olukordadeks, kus inimene valib automaatse kaitse ja rünnaku asemel teadliku hoolimise.

Sisu on jaotatud kahte suurde ossa, mis liigutavad lugejat põhimõtetest praktikani. Esimeses osas selgitab autor, mida ta mõistab põrguna, Jumalana, minana, alistumise ja ime all ning kuidas need mõisted raamivad inimest ümbritsevat vaimset pingevälja. Teises osas liigub käsitlus suhete, keha, töö ja igapäevase elu juurde, näidates, kuidas hirmust juhitud mõttemustrid avalduvad partnerlussuhetes, karjääris, rahaga ümberkäimises ja tervisemuredes. Williamson pakub palveid, meditatsiooni ja mõtteharjutusi, mille eesmärk on suunata tähelepanu vastupanult valmisolekule, süüdistamiselt andestamisele ja enesekeskselt kontrollisoovilt koostööle millegi endast suuremaga. Raamat ei kirjelda armastust kui tunnet, vaid kui teadlikku hoiakut, mida tuleb harjutada sama sihikindlalt kui mis tahes muud oskust.

Teos sobib lugejale, kes otsib vaimset raamistikku, mille abil mõtestada suhtepingeid, läbipõlemist või eksistentsiaalset rahutust, ega pelga religioosseid termineid, kuid ei soovi liituda konkreetse konfessiooniga. Tagasi armastuse juurde on üks tuntumaid uusi vaimseid käsiraamatuid, mis on rahvusvaheliselt leidnud suure lugejaskonna ja püsib mõjutusena eneseabi ja popvaimsuse maastikul. Samas ei lange raamatu vaated kokku klassikalise kristliku teoloogiaga ning see on pälvinud nii innustunud kui kriitilisi arvamusi, eriti tervise ja haiguse käsitluse osas. Lugeja jaoks tähendab see, et raamatku tasub võtta eelkõige isiklikuks mõtiskluseks ja sisekõneluse kaaslaseks, mitte siduva õpetusena, mida ilma oma kriitilise meelestamiseta üle võtta.