Kolm päevikut

Maria von Roseni „Kolm päevikut“ on intiimne ja kihiline dokumentaalproosa, mis avab kolme eri inimese isiklikud päevikud, mille kaudu koorub välja ühine ja traagiline elusündmus – armastatud lähedase, isa, venna ja abikaasa, kuulsa rootsi kirjaniku Lars Noréni, elu viimased kuud. Päevikukirjed pärinevad autorilt endalt, tema emalt ja tema vennalt, ning iga hääl toob kaasa oma tundeviisi, perspektiivi ja vaikimise. Tulemuseks on raamat, mis käsitleb leina, haigust, perekondlikku vaikust ja armastust, mida sõnadesse panna on sageli võimatu.

Tekst liigub ajaliselt paralleelselt ja vahelduvalt, luues lähedase, peaaegu klaustroobse atmosfääri, milles valitsevad haavatavus, vaikne äng ja katkematu hool. Päevikud ei esita sündmusi kronoloogilise või seletava jutustusena, vaid pigem tunnetusliku kogemusena, mis paljastab, kui erinevalt inimesed võivad tajuda sama olukorda. See mitmehäälsus muudab teose eriti tugevaks: ema vaikib, poeg tõmbub endasse, tütar püüab mõista. Iga hääl on omaette maailm, ent koos moodustavad nad keeruka ja valusa terviku, mis ei anna vastuseid, kuid annab tunde, et keegi ei ole oma leinas üksi.

Maria von Rosen on Rootsi kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingut iseloomustab siirus, tundlikkus ja ausus. „Kolm päevikut“ on tema üks isiklikumaid teoseid, mis pälvis Rootsis ilmudes laialdast tähelepanu just oma vormi ja sisu erakordse kooskõla tõttu. Von Rosen ei püüa luua narratiivi ega mõtestada surma lõplikult, vaid talletab hetki, milles elu ja kaotus on samal ajal kohal. Raamat on vaikne ja jõuline tunnistus armastuse väljendamise raskusest, peresuhete haprusest ning inimese vajadusest jagada oma valu ka siis, kui sõnu napib.