Põhjavalgus
Põhjavalgus
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Raamat | 1965
- 772 lk | Kõvakaaneline | 135 x 207 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Maria Maritši romaan „Põhjavalgus“ viib lugeja tundlikule ja detailirohkele rännakule põhjapoolsete maade vaikusesse ja inimeste sisemisse maailma. Teose keskmes on põhjamaise looduse ja inimese vaheline suhe, kus valgus – selle puudumine, muutumine ja ootamatu esiletõus – on kujund, mis saadab tegelasi nii otseses kui ka sümboolses plaanis. Loo tegevus kulgeb aeglases rütmis, mis peegeldab autori huvi argise elu, püsivate väärtuste ja vaikse enesevaatluse vastu. Tegelased on tihti sisekaemuslikud, oma mineviku või mälestustega silmitsi seisvad inimesed, kelle valikud ei ole dramaatilised, vaid kaalutletud, sageli ka vältimatud.
Romaani atmosfäär on läbi imbunud loodusest ja selle tsüklilisusest – päevad venivad, valgus mängib omaenda reeglite järgi ning inimestel pole muud võimalust kui kohaneda, märgata ja oodata. Sellises keskkonnas muutub oluliseks see, mis toimub inimese sees. Peategelane, kelle nime ei rõhutata, kujuneb lugejale tuttavaks eelkõige oma tundmuste, tähelepanekute ja kahtluste kaudu. Suhted teiste inimestega – olgu need pereliikmed, juhuslikud kohtumised või aastate tagused sidemed – on vaiksed ja sageli sõnatud, ent neist kumab läbi sügav ühendus. Maritš ei paku lihtsat narratiivi, vaid loob kanga, kus elu koosneb väikestest, kuid tähendusrikastest hetkedest. „Põhjavalgus“ ei küsi suurt draamat, vaid kutsub märkama peent liikumist inimeste vahel ja nende sees.
Maria Maritš oli 20. sajandi keskpaiga nõukogude ajastu autor, kelle looming jäi sageli kirjanduslikult tagasihoidlikuks, kuid väljendus tundlikkuses ja emotsionaalses täpsuses. Tuntud eelkõige väiksemamastaabiliste proosateoste poolest, kujundas ta oma tekstides sisemaailma, kus tegelaste kogemused ja looduse peegeldused käisid käsikäes. „Põhjavalgus“ on tema loomingu esinduslik näide, kus vaikne esteetiline hoiak ja peaaegu poeesiaga võrreldav proosaviis lubavad mõtestada elu ilma suurte sõnadeta. Maritši teosed on harva lärmakad või ideoloogiliselt teravad – pigem on need tähelepanelikud, vaiksed ja püsivad nagu põhjamaa valgus, mille all paljastub inimese sisemine valgus ja vari.
