Ma kuulen

Maria Lepmaa raamat „Ma kuulen“ on isiklik ja empaatiline vaade kurtide maailma, mis põhineb autori enda elukogemusel ja tööl viipekeele tõlgina. Teos ei ole ainult jutustus kurtusest kui meditsiinilisest seisundist, vaid ennekõike inimeste ja kogukondade lugu – nende argipäev, rõõmud, raskused ja suhtlemisviisid. Lepmaa keskendub kuulmispuudega inimeste identiteedile, suhtlemiskultuurile ja keelelisele eripärale, aidates lugejal mõista, kuidas viipekeel ei ole pelgalt abivahend, vaid täisväärtuslik keel, millel on oma grammatika, esteetika ja kogukondlik tähendus.

Raamatus põimuvad isiklikud mälestused ja tähelepanekud sotsiaalsete ja kultuuriliste teemadega. Lepmaa kirjeldab koolielu, peresuhteid, arusaamu kurtusest ja kurtide kohast ühiskonnas. Eraldi käsitletakse viipekeele rolli hariduses, meedias ja ametlikus suhtluses, samuti tõlgi tööd, mis asub kuuljate ja kurtide maailma piiril. Raamatu toon on soe ja siiras, ent samas analüütiline, kutsudes lugejat üles märkama ja mõistma nähtamatuks jäävat vähemust. Lugejale avaneb võimalus mõtestada suhtlemist laiemalt – kuulmise või kuulmatuse asemel saab määravaks tähelepanu, kohalolu ja austus teistsuguse keele ja kogemuse vastu.

Maria Lepmaa on eesti tõlk, viipekeele õpetaja ja kuulmispuudega inimeste õiguste eestkõneleja, kes on aastaid töötanud kurtide kogukonnaga. Tema sulest valminud „Ma kuulen“ on rohkem kui isiklik ülestähendus – see on sild kahe maailma vahel. Teos pakub nii praktilist teavet kui ka võimaluse emotsionaalseks ja moraalseks mõtiskluseks, olles väärtuslik lugemine kõigile, kes tunnevad huvi keele, kuuluvuse ja suhtlemise mitmekesisuse vastu. Raamat sobib nii hariduslikuks kasutamiseks kui ka laiemale lugejaskonnale, kes soovib mõista ühiskonna vähem nähtavat, kuid olulist osa.