Viimases pingis

Mária Halasi noorsoojutustus „Viimases pingis“ toob esile ühe kooliklassi igapäevase elu koos sisemiste pingete, sõpruse proovilepanekute ja eneseotsingutega. Tegu on psühholoogilise koega looga, mille keskmes on vaiksem ja veidi eemalseisev õpilane, kes istub klassis viimases pingis – kohas, mis on ühtaegu nähtamatu ja tähenduslik. Lugeja viiakse järk-järgult tegelase sisemaailma, kus põimuvad argised koolimured, kodune surve ja soov leida tunnustust. Halasi kirjutab noortest realistlikult ja empaatilise pilguga, tuues esile nii nende sisemise ebakindluse kui ka tugeva vajaduse kuuluvuse järele.

Romaani tegevus leiab aset koolimiljöös, mis on kujutatud detailirohke ja usutavana – õpetajad, kaaslased ja kodused suhted moodustavad keeruka sotsiaalse võrgustiku, milles noor inimene peab navigeerima. Peategelane ei ole mässaja ega kangelane, vaid keegi, kelle kasvamine toimub märkamatult, väikeste valikute ja tagasilöökide kaudu. Lugu käsitleb kiusamist, eelarvamusi ja eneseväärtust – teemasid, mis ei kaota oma aktuaalsust ajas. Halasi ei paku lihtsaid lahendusi, vaid laseb tegelasel ise jõuda arusaamani, mida tähendab enda eest seismine ja teiste aktsepteerimine.

Mária Halasi oli ungari päritolu kirjanik, kes avaldas ka lastele ja noortele mõeldud kirjandust. Tema teosed on sageli kantud soovist avada noorte sisemaailma ausalt ja ilma õpetliku tooni liialduseta. „Viimases pingis“ kuulub tema realistlikuma suunitlusega loomingusse, kus tähtsal kohal on kasvamise protsess ja sotsiaalne keskkond, mis noort inimest kujundab. Eesti keelde tõlgituna leidis raamat oma koha koolinoorte lugemislaual, pakkudes äratundmisrõõmu neile, kes on ise kunagi olnud tagasihoidlikud vaatlejad või tundnud end teiste seas nähtamatuna.