Elvis Karlsson

Päike soojendab ja putukad sumisevad rahulolevalt.
Ent korraga tunneb ta, et ta pole üksi. Keegi viibib läheduses. keegi jälgib teda praegu - ta tunneb seda.
Ehkki ta ei kuule ühtki häält. Ja kedagi pole ka näha. See ei loe. Ta teab, et keegi viibib praegu siinsamas. Kes?
Viimane kui lihas tema kehas tõmbub pingule, kuid ta ei karda. On ainult kõigeks valmis. Aeglaselt pöörab ta pead ühele ja teisele poole. Ei midagi. Ei kedagi. Ometi tajub ta kogu aeg endal kellegi pilku.
Mõne aja pärast ilmub veidi maad eemal nähtavale pea. Poiss vaatab otse rohelistesse loomasilmadesse. Tema silmad ja nood rohelised silmad seiravad teineteist pilku pööramata ja pilkumata.
H.Chr. Anderseni preemia