Rändlinnud kõrvaltoas

Mari Vallisoo luulekogu „Rändlinnud kõrvaltoas” on poeetiline peegeldus sisemisest rändest, igatsusest ja argipäeva vaiksetest tundekõikumistest. Kogu pealkiri viitab õrnale vastuolule – rändlinnud, kes tavaliselt sümboliseerivad vabadust ja avarust, on paigutatud kõrvaltoasse, suletud ruumi. Selline kujund kannab endas nii üksinduse, ajutisuse kui ootuse tunnet, mis läbib kogu kogumikku. Vallisoo luule on visuaalne ja helitundlik, sidudes loodusmotiivid isiklike seisunditega, kus iga nähtus – vihm, puuleht, tuuleiil – võib osutuda hinge liikumise märgiks.

Temaatiliselt liigub luulekogu elu ja aja ringkäigu äärealadel, kus muutused on pigem tajutavad kui nähtavad. Tekstid ei püüa kõlada suurelt ega manifestatiivselt, vaid püsivad vaikses ja tähelepanelikus vaatlemises. Inimsuhted, loodus ja mõtisklused eksistentsi üle saavad väljendatud nappide, kuid tähendusrikaste kujundite kaudu. Paljud luuletused on üles ehitatud lühikeste, peaaegu hajuvate piltidena, mis toimivad rohkem meeleolu kui sõnumi kandjatena. Vallisoo keel on säästlik ja täpne, sageli just vahekohtade kaudu kõnelev, kus pausid ja ridadevahelised vaikused muutuvad osaks tähendusest.

Mari Vallisoo (1950–2013) oli eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingut iseloomustab sisekaemuslikkus, looduslähedus ja detailitundlikkus. Tema debüüt 1970. aastatel tõi kirjandusse rahuliku, kuid sügava hääle, mis vältis toona levinud paatost või ideoloogilist suunitlust. Vallisoo luule püsis alalhoidlikult isiklik, väljendades vaikseid nihkeid ja tundeid, mis jäävad sageli sõnastamata. „Rändlinnud kõrvaltoas” kuulub tema varasemate kogu hulka, ent kannab juba selgelt autori tundlikku maailmataju ning temale omast vaoshoitud keelelist ilu.