Kõnelevad ja lendavad

Mari Vallisoo luulekogu „Kõnelevad ja lendavad” ühendab endas looduslähedase tundelaadi ja sisekaemuse, mis on iseloomulik kogu autori loomingule. Selles kogumikus väljendub tema poeetiline hääl eriti selgelt – looduse, keele ja hinge seosed on esitatud samavõrd selgelt kui varjatult, lubades lugejal liikuda tähenduste mitmekihilistes ladestustes. Vallisoo luuletustes kohtuvad argine ja müütiline, ilmne ja kujundlik, kus rääkimine ja lendamine muutuvad sümboliteks inimese püüdlustele mõista, väljendada ja ületada oma piiratust. Luuletustes peegelduvad nii igapäevane elu-olu kui ka sügavad eksistentsiaalsed seisundid.

Temaatiliselt liigub kogumik ajas ja looduses – on viiteid aastaaegade rütmile, maastikele, lindudele ja teistele loomadele, samuti keelele kui loodusliku ilmingu ja inimese sisemaailma vahendajale. Vallisoo luulekeel on napp, kuid täpne, tihti jutustav, ent mitte kunagi kirjeldav pelgalt illustratiivses mõttes. Tema tekstides on vaikust ja liikumist, lihtsust ja filosoofiat, mis seovad indiviidi osaks laiemast maailmast. Luulekogu pealkiri kannab selles mõttes kaht põhimotiivi: kõne – suhtlus, tähendusloome, iseendaks jäämine –, ning lend – kujundlik vabanemine, eneseületus, vaimne liikuvus.

Mari Vallisoo (1950–2013) oli eesti luuletaja, kelle loomingu keskmes seisid elu ja keele kokkupuutepunktid, looduslähedane mõtlemine ning isikliku kõneviisi arendamine. Tema tekstid on ühtaegu haprad ja täpsed, sügavalt eestikeelsed ja tundlikult tunnetuslikud. Vallisoo ei kirjutanud kunagi lärmakalt, vaid pigem vaikselt ja järelemõeldult, jäädes truuks oma poeetilisele rütmile ning sisemisele loogikale. „Kõnelevad ja lendavad” kuulub tema varasemate kogu­mike hulka ja on iseloomulik näide autori varasest, kujunevast luulekeelest, mis hiljem omandas veelgi suuremat sügavust ja isikupära.