Hundihüüdja

Mari Tammari romaan „Hundihüüdja” kulgeb kahe maailma piiril – siin ja sealpool, ärkveloleku ja une, tänapäeva ja muistse aja vahel. Teose keskmes on noor naine, kes pärast isiklikku kaotust suundub otsima tasakaalu ja selgust, sattudes ühtlasi rännakule, mis viib ta nii looduse sügavustesse kui ka iseenda sisemaailma. Lugu laotub laiali metsade, soode ja maausu iidsete sümbolite taustal, kus hundid ei ole pelgalt loomad, vaid tähendusrikkad juhid ning teeviidad. Autori loodud maailm on poeetiline ja kergelt nihkes, võimaldades lugejal liikuda koos peategelasega sügavama äratundmise ja vaimse ärkamise poole.

Romaanis on oluline osa looduse keelel, mis muutub loo edenedes üha selgemaks. Peategelane otsib tähendust ja suhet iseendaga, kuid ka kuulumist ja kuulmist – omaenda häält, teiste hääli ja lõpuks hundihüüdu, mis kätkeb endas midagi ürgset ja ühendavat. Tekst kulgeb aeglases, rütmilises tempos, andes ruumi meeleoludele, sisekaemusele ja looduspiltidele. Müütilisus on läbiv, kuid see ei muutu kunagi liialt kujundlikuks, vaid sulandub loomulikult igapäevase elutunnetusega. Tammari proosa annab märku, et hingelised muutused ei sünni tormiliselt, vaid kuulamise, vaikuse ja loomuliku rütmi kaudu.

Mari Tammar on eesti luuletaja ja proosakirjanik, kes on tuntud oma looduse ja vaimsusega tihedalt seotud kirjutamislaadi poolest. Tema loomingus põimuvad isiklik ja arhetüüpne, ning „Hundihüüdja” esindab just seda suunda, kus jutustamine on ühtaegu teraapiline, looduslähedane ja mütoloogiline. Tema tekstides on keskne koht inimese sisemaailmal, mida valgustatakse loodusvaatluste ja rahvapärimuse kaudu. See romaan on isiklik ja universaalne ühtaegu – lugu, mis võib kõnetada igaüht, kes tunneb, et vajab uuesti kuulma õppimist.