Laanepüü

Mari Saati jutukogu „Laanepüü“ koondab mitmeid lühivorme, mille keskmes on vaiksed, ent tähendusrikkad inimsuhted ja sisemised püüdlused. Autor kujutab igapäevast eluolustikku nüansirohkelt ja tähelepanelikult, tuues esile pealtnäha tavalistes olukordades peituva eksistentsiaalse alatooni. Tegelased on sageli marginaalses positsioonis, tajudes maailmaga sobimatust või sisemist rahutust, millele nad ei leia selget põhjust ega lahendust. Nii saabki metsa alla kaovast laanepüüst metafooriline keskne kujund – midagi, mis jääb haaramatuks, ent mille olemasolu mõjutab peategelaste kogemust ja meeleolu.

Saati kirjutamislaadis on tuntav vaoshoitus, mis väldib liigset selgitamist või dramatiseeringut. Tema tekstides on palju vaikust, peidetud pinget ja õrna nihkumist. Tüüpiline on olukord, kus vestlus jääb pooleli või tegu sündimata, kuid just need katkestused toovad esile tegelaste sisemised seisundid. Lood ei püüdle klassikalise lõpplahenduse poole, vaid loovad atmosfääri, milles lugeja saab ise tõlgendada hetki, hoiakuid ja vaikimisi öeldut. Jutustuste temaatika ulatub lapsepõlvekogemustest abieluliste pingete ja sotsiaalsete ebakõladeni, sidudes argise poeetilise allhoovusega.

Mari Saat (sündinud 1947) on eesti proosakirjanik ja majandusteadlane, kelle loomingut iseloomustab psühholoogiline süvenemine ja sotsiaalne tundlikkus. Tema tekstid ei ole kunagi lärmakad, vaid mõjuvad tasakaalukalt ja järelemõtlikult, pakkudes lugejale võimalust aeglustuda ja märgata varjatud kihte. „Laanepüü“ kuulub Saati varasemasse loomingusse ning annab tunnistust tema oskusest luua lühivormi kaudu terviklik ja sügav elamus. See on kogumik, mis kutsub tähele panema väikest ja vaikset – elu, mis kulgeb märkamatult, kuid jätab endast püsiva jälje.