Katastroof

Mari Saadi jutukogu „Katastroof“ koondab endasse valiku lühivorme, milles põimuvad ühiskonnakriitilised tähelepanekud, inimpsühholoogia analüüs ja eksistentsiaalne temaatika. Lugejale avanevad kujundlikult kirjutatud, sageli irooniaga vürtsitatud lood, kus peategelasteks on tavalised inimesed — kontoritöötajad, üksikud naised, kooliõpilased või ametnikud, kes seisavad silmitsi elu absurdsuse, argipäeva üksluisuse või ootamatute murdepunktidega. Nende karakterite kaudu vaadeldakse indiviidi ja ühiskonna vahelist pingevälja, mida iseloomustab vaikne protest, vaikimine või sisemine võõrandumine.

Jutustuste ülesehitus on sageli lakooniline, dialoogi on vähe, kuid atmosfäär on tihe. Saat kasutab nappi, kuid täpset keelt, mille abil ta loob tugeva meeleolu ning peenelt markeeritud sisekonfliktid. Palad ei paku tihti kindlat lahendust ega klassikalist lõppu, vaid pigem vihjeid ja mõttejälgi, mis jäävad lugejat saatma ka pärast viimaste ridade lugemist. Mõned lood asetuvad selgelt Nõukogude Eesti oludesse, kuid nende üldinimlik alatoon muudab need ajaülesteks. „Katastroof“ ei tähenda siin alati suurt draamat, vaid ka väikest, sisemist nihet või vaikset murdumist, mille mõju on sügav ja püsiv.

Mari Saat, majandusteadlase taustaga kirjanik, debüteeris kirjandusmaastikul just selle kogumikuga, millega pälvis kohe kriitikute tähelepanu. Tema loomingut on hiljemgi iseloomustanud psühholoogiline süvenemine, sotsiaalne tundlikkus ja keeleline täpsus. Saat on tuntud ka romaanide autorina, kuid tema lühivormid — nagu käesolevas teoses — annavad hea sissevaate autori stiili arengusse ja temaatilistesse huvidesse kirjanduskarjääri algusaastatel.