Katastroof

“Ma ei tea... muidugi tundub see teile naeruväärsena ... aga mina ... Mina ju kandsin kirstu! Teie tütar on ilus, väga ilus, ja temal on kõik - tal on kõik olemas!” Ta raputas pead, ajas-sõrmed juustesse, tõmbas käega üle näo. “Tema, see tüdruk,” ütles ta äkki pead tõstes, “võib olla “säärane”, nagu te öelda tahtsite, võib olla vilets, tal pole tõesti midagi, ja nüüd... ja just sellepärast! Kuidas te võite tahta, et ma ta nüüd minema viskaksin? Kuidas ma võiksin seda teha? Kui teie tütrel poleks enam ... “