Meeleparanduse põik

„Meeleparanduse põik“ on Mari Karilaiu luulekogu, milles autor loob sõnadesse peidetud pelgupaiga ja sisemaailma peegelduse. Kogu keskmes on inimese hinge liikumised – võbelused, mis tekivad armastusest, valust, loodusest või sisemisest otsingust. Karilaid rõhutab, kuidas eesti keel oma rikkuses ja kõlalisuses pakub võimaluse tabada ka kõige õrnemaid tundevarjundeid. Samas ei sünni õige sõna kergelt, vaid nõuab süvenemist ja aega, et tunnet väljendav vorm leiaks oma täpse kõla. Just see pingutus loobki luule, mis muutub lugeja jaoks äratundmise paigaks.

Kogus kõlavad nii isiklikud kui ka universaalsed teemad. Luuletustes põimuvad igapäevaelu tähelepanekud ja sügavamad mõtisklused elu hapruse ja hinge püsivuse üle. Autor laseb keelel kanda emotsioone, mis ulatuvad valust ja üksindusest kuni armastuse ja kevadise valguseni. Looduse kujundid – tuul, torm, leheroheline – aitavad edasi anda inimese sisemaailma liikumisi ja toovad lugeja lähemale sellele eikellegimaale, mida Karilaid nimetab oma Meeleparanduse põiguks. Raamat on seega korraga nii poeetiline rännak kui ka sisekaemuslik päevik.

Mari Karilaid on eesti luuletaja, kelle loomingut iseloomustab tundlik sõnatunnetus ja keskendumine sisemistele seisunditele. Tema tekstid ei püüa olla suured manifestid, vaid pigem intiimsed peegeldused, mis kutsuvad lugejat kaasa tundma ja märkama väikseid hetki. „Meeleparanduse põik“ on osa tema isiklikust ja loomingulisest teekonnast, kus poeetiline keel muutub turvapaigaks ja samas sillaks teiste inimesteni. Karilaid on oma luulega toonud eesti kirjandusse hääle, mis on ühtaegu vaikne ja sügav, pakkudes lugejale võimalust omaenda mõtteid ja tundeid paremini mõista.