Veeaeg

Margus Otsa „Veeaeg“ on romaan, mis liigutab oma tegevuse mööda vee piiri – otseses ja ülekantud tähenduses. Peategelane liigub tagasi paika, mis on seotud lapsepõlve, mälestuste ja hilisemate valikute kihtidega. Aja kulg on siin mitte niivõrd järjestikune, vaid lainetav, võimaldades minevikul ja olevikul teineteise sisse valguda. Tegu ei ole sirgjoonelise arengu või eesmärgini jõudmise looga, vaid liikumisega läbi paikade, suhete ja sisemiste pingeväljade, kus otsused ei sünni alati teadlikult, vaid on osa pikemast inertsist.

Tegelaste ja sündmuste kaudu joonistub välja keskkond, kus tähendus ei avaldu kohe, vaid vajab aega ja vaikust, et kujuneda. Inimsuhted selles loos ei allu lihtsatele seletustele. Neis on midagi katkendlikku, olustikuga põimuvat, kus keegi ei tegutse väljaspool ruumi ega aega. Vesi toimib mitte ainult sümbolina, vaid ka ruumina, milles eksistents aset leiab – jõgi, järv, vihm, udu. Ots ei kasuta üleliigseid seletusi, jättes lugejale võimaluse tõlgendada liikumist, vaikimist ja kõrvalekallet omaenda kogemuse kaudu. Looduskeskkond ei ole taust, vaid osa mõttemaailmast, milles inimesed toimetavad, olles osa millestki laiemast ja samas määratlematust.

„Veeaeg“ ei paku lihtsaid vastuseid ega otseseid küsimusi. See on tekst, mis toimib rütmiliselt, mitte loogiliselt. Teoses ei otsita mitte selgust, vaid leppimist teadmisega, et kõike ei saa määratleda. Aeg ja vesi segunevad kujundiks, mis määrab ära olemise viisi – aeg voolab, vesi mäletab. Lugejal tuleb selles loos viibida, mitte kiirustada, lasta sõnadel ja pausidel ise rütmi võtta. See on raamat, kus tähelepanu kandub detailidele, vahepealsusele, millel ei pruugi olla sõna, aga mis siiski kujundab kõike muud.