Põhja-Hiina armuke

Marguerite Duras’ teos „Põhja-Hiina armuke” on lugu, mis põimib mälestuse ja fiktsiooni, keskendudes jutustaja tagasivaatavale kogemusele noorusajast koloniaalses Indohiinas. Teose keskmes on suhe teismelise Prantsuse koolitüdruku ja temast vanema Hiina päritolu mehe vahel. Suhe ise ei kujune romaanis niivõrd süžee kandvaks teljeks, kuivõrd mälulise keskpunktina, mille ümber koonduvad klassi, rassi, sugude ja vaikimise pinged. Jutustus ei järgi kronoloogilist joont, vaid liigub ajas edasi ja tagasi, katkestuste ja korduste kaudu. Nii saab oluline osa tekstist mälestuse enda kujunemisel ja kirjeldamisel – mitte niivõrd selles, mis juhtus, vaid selles, kuidas ja miks seda meenutatakse.

Romaani keel on fragmentaarne, kohati katkeline, täis vaikusi, kus lausumata jätmine võib omada suuremat kaalu kui öeldu. Tähelepanu ei ole üksnes sündmustel, vaid ruumil, kehadel, ilmastikul, valgusel, ajavahelisusel. Duras ei esita valmis seletusi ega lase tegelastel iseennast lahti mõtestada, vaid hoiab nad pidevalt pooleldi varjus, pidevas määratlematuses. Mälestus ei ole siin kindel ega kinnitatud, vaid habras, sageli ümber kirjutatav, iseenesega vastuolus. Teos ei taotle romantilist kujutust armastusest, vaid käsitleb seda kogemusena, mis asetub ajaloolise, kultuurilise ja isikliku tausta pingevälja. Vaikus, distants ja lähedus põimuvad viisil, mis nihutab tähendusi ega võimalda üheselt mõistetavat tõlgendust. „Põhja-Hiina armuke” on vähem jutustus juhtunust ja rohkem ülesehitus sellest, kuidas mälu loob iseennast – kildude, varjude ja korduvate motiivide kaudu.