Armuke

Ma võiksin ennast petta, uskuda, et olen ilus nagu ilusad naised, nagu naised, keda palju vaadatakse, sest mind vaadatakse tõesti palju. Aga mina tean, et asi pole mitte ilus, vaid muus, näiteks, jaa, muus, näiteks vaimus. Ma paistan see, kes ma paista tahan, ka ilus, kui minult nimelt seda oodatakse, ilus, ehk kena, perekonnale näiteks kena, perekonnale mitte kriipsugi rohkem, kuidas keegi vaid ootab, võin ühtäkki olla kes tahes. Ja jääda uskuma. Jääda uskuma, et olengi võluv. Ja kui ma juba usun, et läheb nii, nagu ootab see, kes mind näeb ja soovib, et oleksin tema maitse järele, siis ma ka oskan. Niisiis võin siiralt ja ausalt olla võluv, isegi kui mind ei jäta mõte venna surmamisest. Üksainus kaassüüdlane surmateos, minu ema. Ma pruugin sõna "võluv" nii, nagu seda minu kuuldu, laste kuuldes pruugiti.