Armuke

Marguerite Duras’ „Armuke“ on lugu, mis liigub mälestuse ja kirjandusliku eneseloome piiril. Autor jutustab noore prantsuse tüdruku ja jõuka hiina mehe vahelisest suhtest, mis leiab aset koloniaalajastu Indohiinas. Kirjeldatav aeg on minevik, kuid seda ei esitata selge narratiivina, vaid killustunud, korduva ja ajaliselt häguse ahelana. Mälestused ei järgi kronoloogiat ega keskendu faktitäpsusele, vaid kujundavad sisemaailma peegeldust. Lugu ise on lihtne – noor tütarlaps, kes elab majanduslikult raskes olukorras, kohtub mehega, kelle kaudu kogeb ta midagi, mida ei saa määratleda ainult intiimsuse või kiindumuse kaudu. Suhe ei põhine võrdsusel ega kestvuse lootusel, kuid just selles ebavõrdsuses avaldub üks olemise viisidest, mis määrab naise hilisema minapildi.

Raamatu tekst liigub pidevalt vaheldumisi mineviku ja kirjutamise hetke vahel, kus autori hääl ei ole üks, vaid mitmekordne – see on samaaegselt tunnistaja, osaline ja ümberkirjutaja. Duras ei loo pelgalt autobiograafilist tagasivaadet, vaid esitab küsimuse, kuidas mälu töötab ning kuidas kirjutamine kujundab seda, mida me peame oma eluks. Suhe, mida kirjeldatakse, ei ole armastusloo keskpunkt mitte seetõttu, et see oleks ainulaadne, vaid selle kaudu, kuidas ta mõjutab kõike järgmist. Lugeja ei saa selgeid vastuseid, vaid pigem tajub vaikust, mille sisse lugu vajub – justkui oleks see alles kirjutamise eelne ruum, mille tähendus kujuneb alles tagantjärele.

„Armuke“ ei taotle selgust ega selgitust. See on tekst, kus katkestused ja kordused ei ole puudused, vaid osa rütmist, mille kaudu meenutamine muutub ise looks. Duras ei paku mineviku terviklikku kaarti, vaid viitab sellele, kuidas teatud kogemused jäävad alles mitte oma kestuse, vaid mõju tõttu. See mõju on vaikne, hajuv, aga pidev, ja just selle kaudu saab suhe, mis kunagi toimus, oma tähenduse alles palju hiljem, kirjutamise kaudu.