Loojangu orel. Muusikalised lood

Margeris Zariņši „Loojangu orel. Muusikalised lood“ on novellikogu, milles muusika on ühtaegu teema, struktuurne kujund ja sümbol. Läti kirjanik ja helilooja põimib oma jutustustes heliloomingu ja inimelud viisil, mis toob esile nii muusika poeetilise mõõtme kui ka selle jõu kujundada ja peegeldada sisemaailma. Kogu avab mitmekesise valiku lugusid, kus muusikud, helid ja kuulamine on kesksel kohal, ent pigem kui faktitäpsed kirjeldused, on need lüürilised mõtisklused muusika tähenduse, vaikuse ja ajalisuse üle. Muusika Zariņši loomingus ei ole ainult kunst, vaid vahend inimeseks olemise mõistmiseks.

Jutud ei järgi alati traditsioonilist süžeed, vaid liiguvad meeleolude ja assotsiatsioonide kaudu, sarnanedes oma ülesehituselt muusikalistele vormidele nagu fantaasia või improvisatsioon. Mõnes loos on keskmes vana muusik, kes elab mälestustes ja helides; teises kirjeldatakse noore inimese püüdu leida oma helikeelt maailmas, mis nõuab kohandumist. Sageli peegelduvad tekstides kultuurilised ja ajaloolised pinged, mis seavad muusikale vastandlikke ootusi – kas see peaks teenima rahvast, võimu või inimese isiklikku tõde. Zariņš oskab luua tugevat atmosfääri, kus muusika ei kõla mitte ainult tekstis, vaid ka lugeja kujutluses, jäädes kõlama ka pärast viimast lauset.

Margeris Zariņš (1910–1993) oli lätlasest helilooja ja kirjanik, kelle looming on tugevalt seotud muusika ja sõna sümbioosiga. Ta oli üks Läti modernse ooperi rajajaid ning hiljem, alates 1960. aastatest, pöördus ta üha enam proosa poole, kus helikunst ja kirjandus kohtuvad. „Loojangu orel“ on tema väljapaistvamaid proosateoseid, mis jõudis eesti keelde sarjas „Loomingu Raamatukogu“. See raamat avab uue vaatenurga muusikale kirjanduses – mitte kui kujundile, vaid kui mõtteviisile. Zariņši muusikalised lood ei räägi mitte ainult helidest, vaid ka vaikusest, möödumisest ja jäämisest – sellest, mis elus jääb kuuldamatuks, ent mitte tajumatuks.