Kallaletung

Aga veel olen ma siin. Ja kavatsen edasi olla. Edasi elada. Ma olen ja tahan olla. Pärastlõunane vihm piitsutab mu nahka, mis hingab sadade ahnete pooridega. Mu nina jutustab lillelehe valksest rõõmust, liivatera pikaldasest kümblusest, märja kasukaga koerast, kes rõdult varju otsides päris mu kõrvale on pugenud. Nüüd nuusib ta sentimentaalselt mu nägu ja ma tean et ta ütleb: kas sa rääkida ei oska?
Mu kõrkusetund on lõppenud. Varsti tulevad ülikutest teenrid - vene vürstidest said taksojuhid! - ja talutavad mind sisse. Nad seletavad innukalt, et väljas sajab, et Karo istub mu kõrval, et vihm kulub pärast nii pikka põuda marjaks ära ja et homme sõidetakse järve äärde suplema…
Autori novelliloomingut iseloomustab väljapeetud sümboolika, kohati balansseerimine reaalse ja irreaalse piirimail. Keskseks teemaks on inimese üksindus, kaasaegset kodanlikku maailma ahistava akommunikatiivsuse tunnetus.