Saaremaad vallutamas

Marek Tomani „Saaremaad vallutamas“ keskendub grupi inimeste teekonnale, mille sihtpunktiks on saar, mille tähendus ei piirdu geograafilise ruumiga. Reis Saaremaale saab raamistikuks, mille sisse põimuvad erinevad motiivid: ajalugu, identiteet, kuuluvus ja võõrandumine. Tegelased ei ole joonistatud kangelaste või õpetlike tüüpide kaudu, vaid pigem nende väikeste, sageli ebatäielike tegude kaudu, milles peegeldub mingisugune laiem nihestatus. Retk ise muutub millekski rohkemaks kui liikumiseks ühest paigast teise – see on katse mõista end ümbritsevat ning omaenda positsiooni selle sees. Saar ei võta neid vastu ei vaenulikult ega sõbralikult, vaid jääb endassetõmbunuks, pakkudes küll kohalolu, kuid mitte vastuseid.

Tomani tekst kulgeb valdavalt rahulikus tempos, peatumata sageli tegevusel, vaid pigem jälgides, kuidas tähelepanekud ja mõtted kasvavad tähenduslikeks kihtideks. Saaremaast saab pinnas, kuhu iga tegelane paneb midagi isiklikku – olgu see minevikust pärit trauma, soov midagi ümber kujundada või lihtsalt tunne, et on vaja kuskile jõuda. Nende motiivide ja eesmärkide ristumised loovad olukordi, kus selgusetus pole takistus, vaid loo üks toimemehhanisme. Narratiiv ei kanna ühtset eesmärki, vaid kulgeb pigem lahtise struktuurina, kus rõhk on kogemusel, mitte tulemusele. „Saaremaad vallutamas“ ei räägi võitmisest klassikalises mõttes, vaid näitab, kuidas püüd midagi määratleda võib ise muutuda millekski, mida pole enam võimalik sõnadega haarata.