Peaaegu inimene

Mare Sabolotny romaan „Peaaegu inimene“ jutustab loo noorest naisest, kes seisab silmitsi sisemiste ja väliste piiride kompamisega, püüdes leida oma kohta ühiskonnas ja suhetes. Teos on eneseotsinguline ja teravalt psühholoogiline, kujutades tegelase mõttemaailma läbi pingeliste ja tihti vastuoluliste sisekaemuste. Loo keskmes on identiteedi küsimus – mida tähendab olla inimene, millal muutub inimene oma kogemuste, valikute või isoleerituse tõttu millekski „peaaegu inimeseks“. Sabolotny kasutab vaheldumisi lüürilist ja otsekohest keelt, et tuua lugejani peategelase vaimne heitlus ning kontakt otsitava, ent sageli tabamatu inimlikkusega.

Romaani tegevustik ei liigu traditsioonilises liinilises struktuuris, vaid rullub lahti episoodidena, mis on tihedalt seotud peategelase meeleolude ja seisunditega. Esile tõusevad suhted perekonna, armastatute ja juhututtavatega, mille kaudu ilmnevad tõrjutuse, kuuluvuse ja läheduse igatsused. Tekstis on ka sürrealistlikke ja unenäolisi elemente, mis sulanduvad realistlike kirjeldustega ning loovad hübriidse, veidi painajalikuna mõjuva maailma. Kõige keskmes on aga inimene, kelle sisekõne ulatub eneseirooniast äärmise haavatavuseni. Romaan ei paku lihtsaid lahendusi, vaid näitab, kuidas inimese haprus ja püüd elada tähenduslikult võivad eksistentsiaalselt pingestatud olukordades võimenduda.

Mare Sabolotny on eesti kirjanik, tõlkija ja kultuuritegelane, kelle loomingut iseloomustab julge teemade käsitlus ning tundlik keelekasutus. „Peaaegu inimene“ on tema debüütromaan, millega ta tõusis koheselt esile kui autor, kes ei pelga käsitleda isiklikke ja ühiskondlikult ebamugavaid teemasid. Sabolotny tekstides kohtuvad isiklik traagika ja laiem kultuuriline kontekst, moodustades psühholoogiliselt tiheda ning keeleliselt mitmekihilise proosa, mis püsib lugejaga kauem kui vaid lugemise hetk. Tema looming on jätkuvalt tähenduslik tänapäeva inimese eksistentsi ja identiteediküsimuste valguses.