Kaugekõne

„Kaugekõne. Artikleid, arvustusi ja kirjanduskriitilisi kiasme“ (1999) on Mardi Valgemäe koostatud esseede ja kriitiliste märkmete kogu, kus kohtuvad lai haare ja peenee meelelaad. Sama raamatusari sisaldab nii mõttearendusi, analüüse kui ka arvustusi, muutes teose väärtuslikuks nii kirjandushuvilisele kui ka kriitikale orienteeritud lugejale. Kujunduselt tavavormiga, pehmekaaneline väljaanne ulatub 216 leheküljele.

Selles esseekogumikus mõtiskleb Valgemäe kirjandusest laiemalt – teater, proosa, luule ja esseistika saavad siin võrdsel moel käsitletud. Loengusuhtes läbiv on koostise vaimukas ja terav pilk, mis suudab tabada nii kirjanduslikke nüansse kui kultuurilisi kõnekäike. Tekstide hulgas on nii analüütilisi sissevaateid (näiteks Jaan Krossi ja Tõnu Õnnepalu loomingusse) kui ka mängleva kergusega sisse toodud kirjandusteemalisi mõtteharjutusi (nt Hando Runneli termopoeetika, Friedebert Tuglase mitmekesised mõjutused). Viiteid ja isikunimesid on mitmeid, mis näitab, et autor haarab üsna avatult kogu eesti kultuuriruumi ja selle paralleele.

Mardi Valgemäe (1935–2020) oli teatriekspert ja kirjanduskriitik, kes tegutses mõjukalt nii Eestis kui paguluses. Tema looming on tuntud avara silmaringi ning komparatiivse kultuurivaatluse poolest. Ta edastas eseistlikult nii teatri kui kirjanduse küsimusi, tihti seostades Eesti ja maailma kontekste. „Kaugekõne“ on selle autoripildi üks kujundlikumaid väljendusi: siia koondunud artiklid ja arvustused kõnelevad kirjutaja sisemisest maailmast, kultuurist ja ajaloo kihistusest – rahulikult, tähelepanelikult ja selgelt.