Nekroloogiklubi

Romaan Nekroloogiklubi algab Buenos Airese baaris, kuhu vana sõpruskond koguneb aeg-ajalt kohvi jooma ja ajalehti sirvima. Ühel päeval märkavad mehed surmakuulutust, mille all on Taaveti täht ja lühike teade emalt kahele noorelt surnud lapsele. Sama leinakuulutus ilmub ajalehes igal kuul, kuni ühel hetkel vaikus saabub ja tekst kaob lehekülgedelt. Uudishimust saab neil tasapisi kinnisidee ning seltskond otsustab välja selgitada, kes need inimesed olid ja miks ema oma mälestust nii visalt kordas, sest pelgalt ridade jälgimisest neile enam ei piisa. Otsingu käigus kujuneb nende koosviibimistest omamoodi klubi, kus räägitakse surmast, vananemisest ja sellest, kuidas võõraste inimeste lood puudutavad ka iseenda elu.

Jutustus liigutab seejärel keskmesse rikka Genaro ja temast oluliselt noorema Fernanda suhte, mille ümber Nekroloogiklubi tegelik lugu koondub. Mees laseb end ajakulul kaasa kanda ega oska enam eristada kirge, harjumust ja hirmu üksi jääda, samal ajal kui naise otsused põimuvad tema omadega viisil, mis toob esile varjatud sõltuvused ja võimusuhted. Tagantjärele räägitud lugu puudutab korduvalt katkestatud kohtumisi, väikeseid reetmisi ja kompromisse, mis mõjutavad abielusid, kõrvalsidemeid ning sõpruskonda, kelle juurde jutustus ikka tagasi pöördub. Surmakuulutustest alguse saanud uurimine seob baarilaua, juudi linnaosa ja Argentina kõikuva aja tunnetuse üheks teoseks, mida on nimetatud Buenos Airese juudi linnaosas aset leidvaks Madame Bovary looks.

Marcelo Birmajer on Buenos Aireses sündinud juudi päritolu kirjanik ja ajakirjanik, kelle proosa on tihedalt seotud tema kodulinnaga. Ta kirjutab sageli Buenos Airese juudi linnaosade argielust, kus tavaliste elanike elu kujundavad pere, mälu ja kuulumistunne ning kus korduvad samad nimed ja motiivid. Eesti keeles on Nekroloogiklubi teine raamat pärast jutukogu Abielumeeste lood ning see jätkab samal kultuuritaustal, kuid teistsuguse fookusega. Birmajer on tuntud ka filmistsenaariumi El abrazo partido autorina; see lugu väikesest Buenos Airese kaubanduskeskusest pälvis Berliini filmifestivalil hõbekaru ja kinnitas tema positsiooni rahvusvahelises kultuuriruumis, kus ta tegutseb nii romaanikirjaniku kui kolumnistina.