Julienne'i abielu

Marcel Prévost’ Julienne’i abielu jälgib noore naise elu pärast ühiskondlikult heakskiidetud, kuid sisemiselt vastuolulise abielu sõlmimist. Julienne ei lähe vastuollu väliste ootustega, kuid tema vaiksed kõhklused ja küsimused hakkavad ajapikku esile kerkima. Abielu, mis näib väliselt rahulik ja korralik, osutub tasapisi suletud ruumiks, kus naise isiklikud soovid ja mõtted muutuvad järjest raskemini allasurutavaks.

Teos ei keskendu dramaatilistele pöörakutele ega selgele vastuhakule, vaid vaatleb väikeseid nihkeid ja muutusi, mis kuhjuvad. Julienne’i suhe abikaasaga ei ole üles ehitatud vastanduste või selgete konfliktide kaudu, vaid vaikse hõõrdumise ja mõistmise puudumise pinnalt. Tekstis ei pakuta lahendusi ega süüdlasi, vaid uuritakse vaikust ja eemaldumist, mis võivad kujuneda elu keskseteks kogemusteks. Prévost kujutab abielu mitte kui sündmust, vaid kui seisundit, mille kestel inimene võib aeglaselt muutuda kellekski, keda ta ise enam ei tunne. Lugu ei taotle hinnangut, vaid kirjeldab, kuidas elu võib kulgeda mööda etteantud rada, kuni vaikusesse hakkab kogunema midagi, mida ei saa enam tagasi hoida.