Minu isa kuulsusrikkad päevad

Teos on mälestusjutustus autori lapsepõlvest, mille teljeks saavad Marseille’ linn ja Provence’i künkad. Raamat kirjeldab koolmeistrist isa ja pere argirütmi, suvereise mägede vahele, jahikäike ning väikseid kokkuleppeid, mis hoiavad kodu korras. Lood on jagatud iseseisvateks episoodideks: klassiruum ja pühapäevane jalutuskäik, töö ning puhkus, linn ja maastik. Jutustajahääl toob esile vahetu tähelepaneku, kuid jätab ruumi mälu kõhklusele ja liialdusele, mis on Lõuna-Prantsusmaa kõneviisis tavaline võte. Laps vaatab ja kuuleb, täiskasvanud seletavad, ning nende kahe vahelt sünnib pilt perest, kus austus, upakile minevad auasjad ja naljad käivad käsikäes. Teekonnad üle kuru ja läbi metsa annavad sündmustele mõõdu: ruum määrab tempo ja näitab, kuidas laps õpib maailma kujundavaid reegleid, ilma et keegi neid pikalt loeks.

Raamat kasutab lihtsat ülesehitust. Stseen algab tähelepanekust, liigub lühikese pingeni ja lõpeb nihkega, mis jätab jälje järgmisse peatükki. Isa kuju koondab endasse õpetaja töö, kodu autoriteedi ja matkajuhiks olemise. Emal on oma rütm, mis hoiab päeva ja tasakaalustab meestevahelisi mõõduvõtte. Dialoog on napp; peamine töö käib toimingutes ja kirjeldustes, kus kohtuvad koolitunni kord, köögilaua kord ja mägede rada. Tekst ei püüa ehitada müüti, vaid näitab, kuidas mälupilt kinnistab paiku, maitseid ja häälitsusi. Jutustus on ühtaegu tervik ja sissejuhatus järgmistele raamatutele: suverännakud ja kodu-tee teevad valmis motiivid, mis jätkuvad ema-loo ja noorukipõlve peatükkides. Lugeja saab lugeda iseseisva raamatuna või võtta seda sarja esimese sammuna, mis määrab vaate: peresuhe, maastik, töö, kool, pühapäev.

Marcel Pagnol oli prantsuse kirjanik, dramaturg ja filmilavastaja. Ta alustas näidenditega, kujunes helifilmi teerajajaks ja valiti Prantsuse Akadeemia liikmeks. Proosas said keskseks lapsepõlvemälestused, millest see raamat avab sarja. Järgnesid „Minu ema loss” ja „Salatsemiste aeg”, mis arendavad samad paigad ja suhted edasi. Pagnol kasutab sirgjoonelist lauset ja tegevuse kaudu liikuvaid stseene. Ta seob pere, töö ja maastiku nii, et ükski kiht ei tõuse ülejäänutest ette; tähendused kujunevad visalt, asjade ja teekondade kaudu. Autor ei suru peale moraali. Ta laseb mälu töödel näidata, kuidas argised toimingud hoiavad koos lapse ja täiskasvanu pilgu ning teevad nähtavaks, mis püsib ka siis, kui aeg ja koht vahetuvad.