Lendkoerad

Saksa kirjaniku Marcel Beyeri romaan „Lendkoerad“ põimib mineviku ja oleviku, teaduse ja ideoloogia, mälu ja unustuse kihistused, et avada 20. sajandi Saksamaa valusaid mälestusi läbi isiklike lugude. Teose keskmes on kaks tegevusliini: üks järgib noort teadlast Philippit, kes uurib nahkhiirte orientatsioonivõimet, teine aga viib lugeja natsi-Saksamaale, kus meditsiini ja teaduse kattevarjus tegeletakse ideoloogiliselt laetud ja ebainimlike eksperimentidega. Lood kulgevad paralleelselt ja hakkavad üksteist peegeldama, tuues esile seosed inimsaatuste, teadmiste kasutamise ja ajaloolise süü vahel.

Romaani pealkiri „Lendkoerad“ viitab nahkhiirtele, kuid ka laiemalt inimpsüühika varjatud kihtidele – neile tungitakse läbi teadusliku uurimise ja mälestuste, mis ei kao, vaid kõlavad vastu ootamatutes olukordades. Teos ei ole klassikaline ajalooline romaan, vaid pigem psühholoogiline ja kontseptuaalne uurimus sellest, kuidas teadmised ja ideoloogia võivad põimuda ning millised eetilised piirid võivad kaduda, kui inimene näeb teist kui objekti. Beyeri keel on tihke ja kihiline, rohke kujundlikkuse ning alltekstide kaudu avaneb tekst aeglaselt, kuid mitmekordselt.

Marcel Beyer on hinnatud kaasaegne saksa kirjanik, kelle looming tihti uurib saksa ajaloo traume ja nende mõju tänapäevale. Tema teosed ei paku lihtsaid vastuseid, vaid kutsuvad lugejat kaasa mõtlema ja ise järeldusi tegema. „Lendkoerad“ on üks tema tuntumaid romaane, mis pälvis tähelepanu nii kriitikute kui ka lugejate seas. See on romaan, mis ei püüa minevikku selgitada ega lunastada, vaid jälgib tähelepanelikult, kuidas see meid varjatult saadab ja vormib.