Mees, kes käis läbi seina

Teadmiseks lugejale

juba 1939. a., on minule üks meeldivamaid lasteraamatuid üldse. Siin elustuvad Perrault' muinasjututegelased; nad saavad suurteks sõpradeks kahe meie sajandi plikatirtsuga, kes neile kirjatähti ning liitmist-lahutamist õpetavad. Elanuks Marcel Aymé kauem, toksiksid tema kassid ja hundid kompuutrite klahve ning Punamütsike saaks armastuskirju Hallivatimehelt otse Internetist.

Marcel Aymé ongi eelkõige oivaline jutustaja. Ka tema romaanid pole mingid romaanid, vaid pikemad jutud (Travelingue, 1941; Brûlebois, 1925). Aga juttudes on ta eelkõige naljamees. Ja siin pole ühele tõelisele prantslasele vaja väga kaugelt eeskujusid otsida: Rabelais, Molière, Voltaire. Panna publik naerma on aga tunduvalt raskem kui ta nutma panna. Kes siis seda ei teaks! Siit ka allakirjutanu suur imetlus.

Kui kahju, et Prantsuse kirjastajad nii vahva humoristi-satiiriku terveks kolmekümneks aastaks ära unustasid. Praegu on Prantsusmaal suur Marcel Aymé buum. Teda avaldatakse taas, ja suure eduga. Kes teab, ehk on meiegi väljaande ajendiks prantslaste suur Aymé-buum? Kuid lugege ja otsustage ise.

Lauri Leesi