Vabaduse lapsed

Marc Levy romaan „Vabaduse lapsed“ (*Les enfants de la liberté*) on ajalooline fiktsioon, mis tugineb tõsielulistele sündmustele ning on pühendatud autori isa – Prantsuse vastupanuliikumise liikme Raymond Lévy – mälestusele. Romaan viib lugeja Teise maailmasõja aegse Prantsusmaa okupeeritud aladele, kus noored mehed ja naised – sageli ise veel teismelised – ühinevad sakslaste vastu suunatud maa-aluse vastupanuliikumisega. Teose keskmes on kaks venda, Jeannot ja Claude, kes koos teiste vabadusvõitlejatega panevad kaalule oma elu, et võidelda ebaõigluse ja vägivalla vastu. Tegu ei ole kangelasloo glamuurse esitusega, vaid realistliku ja liigutava ülevaatega noortest inimestest, kes valisid tegevuse vaikimise asemel.

Romaani struktuur on jutustatud esimese isiku vaatepunktist, mis annab loole intiimsuse ja emotsionaalse sügavuse. Marc Levy kasutab lihtsat, ent jõulist keelt, et kujutada hirmu, sõprust, reetmist ja lootust olukorras, kus iga päev võib olla viimane. Loo liikumine ei keskendu ainult sõjalistele operatsioonidele, vaid toob esile ka igapäevaelu pinged ja moraalsed dilemmad, millega tegelased silmitsi seisavad. Erilise tähenduse omandavad vabaduse, vastupanu ja solidaarsuse mõisted, mis ei ole abstraktsed ideed, vaid läbielatud ja isiklikud väärtused. Just seetõttu mõjub romaan ühtaegu ajaloolise tunnistusena ja ajatult aktuaalse inimeseks olemise loona.

Marc Levy (snd 1961) on prantsuse menukirjanik, kelle loomingus on sageli esindatud nii romantilised kui ka sotsiaalsed ja poliitilised teemad. „Vabaduse lapsed“ eristub tema varasemast fantaasia- ja armastuslugudele orienteeritud stiilist, olles tõsisem ja autobiograafiliselt laetud teos. Raamat on austusavaldus neile, kes seisid vastu totalitarismile, ning samas ka isiklik uurimus sellest, mida tähendab mäletada ja edasi rääkida lugusid, mille puhul vaikimine võiks olla mugavam valik. See on jutustus julgusest, mis ei seisne ainult relva haaramises, vaid ka inimlikkuse säilitamises keset kõige inimsusvastasemat aega.