Õdus õhtu kahekesi

Õdus õhtu kahekesi on Māra Svīre jutustuste valikkogu, mis toob eesti keelde Läti väikelinnade ja külade argielu. Tegevus liigub Alūksne ümbruse taludes ja majapidamistes, kus inimesed elavad üsna lähedal Eesti piirile, kuid tunnevad oma maailma siiski eraldiseisvana. Lugude keskmes on tavaliselt vanemad inimesed, kelle elu käib aeglasema rütmi järgi kui linnas ning kelle jaoks naabrid, bussipeatus, külapood ja vana taluhoov moodustavad terviku. Raamat jälgib, kuidas inimestevahelised suhted, väiksed solvumised, tänulikkus ja vaikiv vastutus kujundavad külakogukonna sisekliimat. Jutustused ei kirjelda suuri ajaloolisi vapustusi, vaid seda, kuidas inimesed püüavad säilitada eneseväärikust ja teineteisest hoolimist olukorras, kus küla rahvastik vananeb ja noored on liikunud mujale.

Raamat toetub Läti ajakirjanduse traditsioonile, kus enne jaanipäeva avaldati külateemalisi jutte. Svīre kasutab seda tausta, et koondada oma tekstidesse nii naljakaid kui hapukaid olukordi, mis panevad lugeja mõtlema eelkõige vanade inimeste positsioonile. Paljudes lugudes on peategelaseks inimene, kes elab üksi või tunneb, et jääb järjest enam kõrvale otsustest, mida teevad nooremad sugulased ja ametnikud. Kogumikku läbib mure küla tuleviku pärast ja küsimus, kuidas jääda ausaks iseenda ja teiste ees, kui lihtne oleks lasta üksindusel või kibestumisel kõike juhtida. Svīre ei jutlusta, vaid laseb olukordadel lahti rulluda nii, et lugeja tajub iga väikese valiku eetilist külge: kas võtta kelleltki viimane tugi, kas jätta keegi kutsumata, kas panna enda mugavus esikohale või otsida viis, kuidas koos edasi elada.

Māra Svīre on läti proosakirjanik ja dramaturg, kes on avaldanud hulga jutu- ja romaaniraamatuid ning kirjutanud tuntud filmi Limuzīns Jāņu nakts krāsā aluseks olnud loo ja stsenaariumi. Tema looming keskendub sageli maaelule, vananevatele tegelastele, naiste sisemistele pingetele ja sellele, kuidas ajastu olud kujundavad iseloomu. Kirjanik jõudis ilukirjanduseni pärast juristikoolitust ja tööd raadioajakirjanikuna ning tuli kirjandusse juba küpse vaatlejana, kellel oli selge huvi inimestevaheliste suhete ja moraalsete valikute vastu. Svīre proosa on tugevalt juurdunud konkreetsetesse paikadesse, kuid puudutab teemasid, mis on äratuntavad ka teistes maades: kuidas hoida eneseväärikust väikeses kogukonnas, kuidas vananeda nii, et elul püsiks sisu, ja kuidas rääkida neist asjust otse, kuid ilma sentimentaalse liialduseta.