Mao Zedongi tarkuseraamat

„Mao Zedongi tarkuseraamat” on 2003. aastal kirjastuse Ersen välja antud kogumik, mis koondab Hiina kommunistliku liidri olulisemaid mõtteid ja kirjutisi. Teos tugineb kolmele kesksele tekstile – „Praktikast”, „Vastuolust” ja „Uuest demokraatiast” –, milles Mao püüdis sõnastada oma arusaama teadmiste omandamisest, ühiskonna arengust ning poliitiliste muutuste vältimatusest. Raamat avab tema maailmavaate aluseid ja pakub sissevaadet sellesse, kuidas ta nägi marksistlik-leninlike teooriate kohandamist Hiina ajalooliste ja ühiskondlike oludega.

Teose üheks läbivaks mõtteks on, et tõeline teadmine tekib vaid otsese kogemuse kaudu. Mao kasutab kujundit pirnist: selle maitset saab mõista ainult süües, mitte pelgalt uurides või kirjeldades. Sama loogikat rakendab ta ühiskondlike protsesside puhul, väites, et revolutsiooni mõistmiseks tuleb selles osaleda. Raamatu kaudu avaneb lugejale pilt Mao utoopilisest tulevikuvisioonist, mille eesmärk oli viia Hiina feodaalkorrast sotsialistliku moderniseerimiseni. Tekstide toonis põimuvad ideoloogiline rangus ja retooriline kujundlikkus, mis iseloomustavad Mao poliitilist pärandit.

Mao Zedong (1893–1976) oli Hiina Rahvavabariigi rajaja ja aastakümneid riigi poliitilise elu keskne tegelane. Ta juhtis Hiina Kommunistlikku Parteid ja oli nii teoreetik, strateeg kui ka riigipea. Mao mõtted ja poliitilised kampaaniad – sealhulgas Suur Hüpe ja Kultuurirevolutsioon – kujundasid sügavalt 20. sajandi teise poole Hiina arengut, jättes ühiskonda nii edusamme kui ka traagilisi jälgi. Tema kirjutised, mida on korduvalt kogumikena avaldatud, annavad tunnistust tema püüdlusest siduda revolutsiooniline praktika filosoofilise põhjendusega.