Päeva kannul saabub päev

Manivald Kesamaa romaan „Päeva kannul saabub päev” on realistlik ja meditatiivne kujutus ühe mehe elust ja sisemisest arengust, mis kulgeb läbi töö, inimsuhete ja vaiksete, ent määravate otsuste. Teose peategelane on keskealine mees, kelle elu möödub väliselt tavapärases rütmis, kuid kelle mõttemaailmas toimuvad aeglased, süvenenud nihked. Romaan ei keskendu suurejoonelistele sündmustele ega kiiretele pööretele, vaid kujutab elu kui järjepidevat, tasast kulgemist, kus iga päev järgneb eelmisele — ja ometi võib iga päev endas kanda midagi uut, varjatud tähendust. Peategelase kaudu avab autor inimpsüühika kihtidevahelist tasakaalu otsingut, kus argine ja eksistentsiaalne asetuvad kõrvuti.

Romaani tonaalsus on vaikne, peaaegu monoloogiline. Kesamaa keskendub sisemonoloogile, loodusvaadetele, väikestele žestidele ja elu peegeldavatele detailidele. Tekstis puudub suur ideoloogiline sõnum või otsene moraal, kuid just see vaoshoitus loob usaldusväärse ja isikliku atmosfääri. Peategelase suhted töökaaslaste, perekonna ja iseendaga on välja joonistatud nappide, ent täpsete episoodide kaudu, andes aimu ühest elust, mis väliselt lihtne, ent sisemiselt vastuoluline ja otsinguline. Raamatu rütm järgib elu enda kulgu – kord vaikne ja rahulik, siis jälle pingestatud või kergelt nihkes, kuid alati tähelepanelik ning keskendunud inimeseks olemise kogemusele.

Manivald Kesamaa (1928–2020) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendub tihti tavainimese sisemaailmale, vaiksetele tundmuste muutustele ja elu argisele filosoofiale. Tema tekstidele on iseloomulik rahulik kulg, nüansirikkus ja mõtlik hoiak. „Päeva kannul saabub päev” on üks tema esinduslikumaid teoseid, milles avaldub autori oskus luua usutavaid karaktereid ja luua pinget ilma dramaatiliste vahenditeta. Kesamaa teosed kuuluvad eesti kirjanduse vaoshoitud, ent süvitsi minevasse traditsiooni, pakkudes lugejale rahulikku, ent mõtlemapanevat lugemiskogemust.