Maa jääb nooreks

Manivald Kesamaa luulekogu „Maa jääb nooreks“ ilmus 1973. aastal ja selles leidub luuletus „Üksik mänd“. See tekst maalib visuaalse pildi rannast ja luitetest, kus seisab halli koore ja luitunud tüvega üksik puu. Jalge ees lainetab meri, mis kord tõuseb ja kord vaibub, samal ajal kui pilvede vahel näib purjetavat valge laev. Luuletus toob esile aja kulgemise ja selle hajumise ajahõlma, viidates koidulaevade ja päevalaevade möödumisele, mille kuma ja puna tähistavad päeva eri hetki. Päeva lõpus saabub õhtulaev oma vaikse tuulega ja kõik sulandub looduse igavesse ringkäiku, mille taustal seisab mänd muutumatuna.

Tekst rõhutab looduse ja aja vastandlikkust. Puu hall koor ja luitunud tüvi viitavad vananemisele ja aastate möödumisele, ent meri, mis luuletuses jääb igavesti nooreks, sümboliseerib kestvust ja pidevat uuestisündi. Aeg liigub edasi, inimesed ja asjad muutuvad, aga looduslikud elemendid, nagu meri ja üksik mänd, jäävad oma rolli täitma. Luuletus peegeldab eluringi, kus ühed märgid hääbuvad ja teised kestavad, ning kutsub lugejat nägema aja möödumist rahuliku, paratamatu protsessina.

Manivald Kesamaa oli luuletaja ja publitsist, kelle loomingus on oluline koht looduse ja inimese suhte kujutamisel. Tema luule on sageli lihtsas, selges keeles ja kõnetab nii oma pildilisuse kui ka mõttelise sügavusega. „Maa jääb nooreks“ kuulub tema küpse loominguperioodi teoste hulka, kus väljendub elu põhiväärtuste tunnetamine, looduse ja aja igavese dialoogi mõistmine ning inimese paigutamine sellesse suurde, alati jätkuvasse ringkäiku.