Viimne lehekülg

Malek Haddadi romaan „Viimne lehekülg” käsitleb Alžeeria iseseisvusvõitluse taustal toimuvaid isiklikke ja identiteedilisi heitlusi. Teose keskmes on noor haritlane Saïd, kelle sisemine konflikt peegeldab terve põlvkonna dilemmat: kas jääda truuks prantsuse kultuurile, milles nad on hariduse saanud, või samastuda oma rahva vabaduspüüdlustega. Romaan kujutab seda sisemist heitlust ausalt ja valusalt, kaotamata empaatiat kummagi valiku suhtes. Konflikti teljeks saab keele, kultuuri ja kuuluvustunde vaheline pinge – Saïd kirjutab prantsuse keeles, kuid tema rahvas võitleb koloniaalvõimu vastu, mis on selle keele kandja.

Romaani tonaalsus on vaoshoitud ja meditatiivne. Läbiv on võõrandumise tunne: Saïd ei tunne end kodus ei prantsuse ega alžeeria maailmas, olles kahe identiteedi vahele lõksu jäänud. Ta ei osale aktiivselt sõjategevuses, kuid tema vaikimine pole ükskõiksus – see on traagiline kõhklus, mida saadab süütunne. Haddad ei kirjuta manifesti, vaid valib sisekaemusliku vormi, uurides, mis toimub inimese sees ajal, mil ühiskond nõuab selget ja kiiret positsiooni. Nii muutub „Viimne lehekülg” vaikseks, ent mõjusaks teoseks inimese ja rahvuse vahekorra, keele ja kuuluvuse, julguse ja vaikimise teemadel.

Malek Haddad (1927–1978) oli alžeeria prantsuskeelne kirjanik, keda on peetud oma põlvkonna üheks tundlikumaks ja traagilisemaks hääleks. Prantsuse keeles kirjutamine, mida ta pidas paratamatuks, muutus talle ühtlasi sisemiseks konfliktiks. Pärast Alžeeria iseseisvumist loobus Haddad kirjutamisest, leides, et ei saa enam jätkata koloniaalvõimu keeles, mis on küll tema hariduse keel, ent mitte tema rahva hääl. „Viimne lehekülg” jäi tema viimaseks romaaniks ning selles peegelduv vaimne vastasseis teeb sellest teose, mis ületab oma aja ja koha piirid.