Põhjas. Näidend 4 vaatuses

Maksim Gorki näidend Põhjas kujutab elu ühiskonna äärealadel, ühises öömajas, kuhu on koondunud inimesed, kellel puudub kindel töö, kodu ja perspektiiv. Neljas vaatuses arenev tegevus toimub sisuliselt ühes ruumis, mida jagavad mitmesuguse elutaustaga tegelased – endised käsitöölised, vargad, alkohoolikud, langenud aadlikud, prostituudid ja rändurid. Nende dialoogid paljastavad igaühe isikliku traagika ja püüdluse mingit liiki lootuse või õigustuse poole, mis sageli osutub illusoorseks. Konfliktid, mis kerkivad tegelaste vahel, ei ole üksnes praktilise iseloomuga, vaid peegeldavad sügavamaid maailmavaatelisi erimeelsusi: fatalism versus lootus, tegelikkus versus unistus, ükskõiksus versus kaastunne.

Teose keskne vastanduspaar kujuneb Luka ja Satin’i tegelaste kaudu. Luka, vanem rändur, esindab lohutava vale või kaastundelise valetamise ideed – tema sõnadega saab elu talutavamaks muuta, isegi kui need pole tõesed. Satin seevastu kuulutab kainet, isegi küünilist arusaama inimesest kui elujõulisest ja iseseisvast olendist, kelle jaoks haletsus on alandav. Just need vastandlikud arusaamad inimesest ja tema väärikusest on näidendi peamised mõttelised teljed. Gorki ei paku lahendust, vaid loob vaatepildi elust, milles ellujäämine ja eneseõigustus on pidevas kokkupõrkes.

Maksim Gorki (1868–1936) oli vene kirjanik ja ühiskonnategelane, kelle looming on tihedalt seotud sotsiaalse kriitika, realismi ja hilisema sotsialistliku ideoloogia arenguga. Põhjas on tema varasematest näidenditest üks mõjukamaid, andes tugeva tõuke nn sotsiaalsele draamale Vene teatris. Näidendit on lavastatud laialdaselt nii Venemaal kui ka mujal, ning see on andnud paljudele näitlejatele võimaluse kehastada sügavalt sisemiselt laetud ja mitmetahulisi tegelaskujusid. Põhjas ei ole pelgalt ajastu peegel, vaid universaalne lugu inimlikust kannatusest, väärikusest ja illusioonidest, mis kõnetab publikut ka väljaspool oma algset konteksti.