Muinasjutte

Kogumik „Muinasjutte“ koondab Maksim Gorki loomingulise elu algusperioodi lühivorme, milles autor ühendab rahvaliku jutuvestmise maneeri sügavama sotsiaalse ja filosoofilise mõttega. Tegu ei ole klassikaliste rahvamuinasjuttude ümberjutustustega, vaid Gorki enda loodud allegooriliste lugudega, mis meenutavad oma ülesehituselt muinasjutte, ent käsitlevad sageli tõsiseid teemasid: vaesust, õiglust, inimväärikust ja lootust. Need jutud on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, kuivõrd nende lihtsa keele taga peitub keerukamaid maailmavaatelisi kihistusi. Paljud neist loodest tuginevad sümbolitele ja arhetüüpidele, kus tegelased – olgu nad sepad, kerjused, kuningad või loomad – kannavad universaalseid tähendusi.

Gorki muinasjutud on sageli seotud konkreetse ühiskondliku sõnumiga. Näiteks võidakse rääkida vaese mehikese unistusest, mille nurjab maailma ebaõiglus, kuid jutus säilib alati ka lootuse või vaimse vabanemise võimalus. Teisalt leidub muinaslugudes groteski, huumorit ja fantastilisi elemente, mille abil autor peegeldab inimsaatuse müütilisemat külge. Juttude ülesehitus järgib tavaliselt lihtsat narratiivset skeemi, kuid nende lõpud on sageli mõtlikud, mitte alati õnnelikud. Selline lähenemine peegeldab Gorki sotsiaalse närviga realismi, mis oli läbi tema loomingu läbiv joon, ka siis, kui vormiks valiti muinasjutt.

Maksim Gorki (1868–1936), kodanikunimega Aleksei Peškov, oli vene kirjanik ja ühiskonnategelane, kelle looming on tihedalt seotud vene sotsiaalse ja ideelise kirjandustraditsiooniga. Teda peetakse sotsialistliku realismi eelkäijaks, kuid tema varasem looming, sealhulgas muinasjutulised lood, paistavad silma omanäolise kujundikeele ja tugeva empaatiavõime poolest. Gorki lapsepõlv ja noorusaastad vaesuses andsid talle ainest ja sisemist veendumust kujutada väikese inimese väärikust ning vaimset jõudu ka siis, kui ühiskond neid ei tunnusta. „Muinasjutte“ on selles võtmes heaks sissevaateks tema varasemasse loomeperioodi ja tema maailmatunnetuse poeetilisse väljendusviisi.