Jutustusi. 1909-1912

Kogumik „Jutustusi. 1909–1912“ koondab Maksim Gorki proosatekste, mis on kirjutatud tema loomingulise küpsuse perioodil ning kajastavad muutuvat maailmavaadet, ideelist arengut ja süvenevat psühholoogilist lähenemist inimese kujutamisele. Selle aja jooksul viibis Gorki paguluses Itaalias, kus ta jätkas kirjutamist, kuid vahetas varasema sotsiaalse protesti ja romantilise revolutsioonihõngu süvenenumate karakteriuuringute ja filosoofiliste teemade vastu. Jutustused keskenduvad sageli üksikisikule keerulises, sageli lootusetus olukorras, püüdes mõista, mis hoiab inimest vaimsetes ja materiaalseis piirides elus ja tegutsemas.

Gorki tegelaskujude seas leidub nii allakäinuid, unustatuid kui ka neid, kes otsivad kindlust suurema idee või usu kaudu. Sageli on neil vastuolulised motiivid – nad janunevad parema elu järele, kuid takerduvad isiklike nõrkuste või sotsiaalsete piirangute taha. Selle kogumiku lood ei ole revolutsioonilised manifestid, vaid pigem filosoofilised tähelepanekud elust ja inimeseks olemisest. Gorki keskendub inimese sisemaailmale, tema valikutele, väärikusele ja lagunemisele. Tekstide tonaalsus on tõsine ja elutark, ent kohati ilmub neisse ka traagiline huumor ja kaastundlik pilk eksijate või murdunute suunas.

Maksim Gorki (1868–1936) oli vene kirjanik ja ühiskonnategelane, kes mängis olulist rolli vene kirjanduse arengus 20. sajandi alguses. Tema varasem looming paistis silma sotsiaalse tundlikkuse ja revolutsioonilise romantikaga, hilisemad teosed aga kaldusid rohkem psühholoogilise realismi ja eksistentsiaalsete teemade suunas. Gorki mõjutas tugevalt ka sotsialistliku realismi kujunemist, kuigi tema enda looming oli märksa mitmetahulisem ja ei allunud lihtsustatud ideoloogilisele tõlgendusele. „Jutustusi. 1909–1912“ annab hea ülevaate tema arengust autorina, kelle pilk on pööratud üksikisiku sügavusse ajal, mil maailm tema ümber oli muutumas.