Jutustusi. 1896-1900

Maksim Gorki kogumik „Jutustusi. 1896–1900“ koondab valiku autori varasema perioodi proosatekste, milles ilmneb tema areng romantilisest idealismist kriitiliselt realistliku kujutamislaadini. Lood pärinevad ajast, mil Gorki oli juba tuntuks saanud kui „väikese inimese“ ja ühiskondliku äärealaga seotud tegelaste kirjeldaja, ning käsitlevad elu Venemaa provintsides, töölisklassi ja heidikute seas. Nende juttude keskmes on sageli rändurid, töömehed, vargad, kerjused ja eksistentsi äärealadel ellujääjad, kelle kaudu Gorki otsib inimväärikust ja lootust ka kõige raskemates oludes.

Gorki varase loomingu võtmetunnus on elujõulisus ja trots: tema tegelased ei alistu täielikult saatusele, vaid leiavad endas väärikuse või vabaduse iha isegi keset viletsust. Paljud jutustused on kirjutatud lihtsas, kuid emotsionaalselt tihedas laadis, milles looduse kirjeldused ja tegevustiku dünaamika annavad edasi sügavat sisemist pinget. Samas on märgata ka sotsiaalset tundlikkust ning kihtidevahelise ebaõigluse kriitikat. Lood „Chelkaš“, „Kantsler“ ja „Endine talupoeg“ kuuluvad kogumiku olulisemate hulka, tuues esile Gorki oskuse ühendada dramaatiline süžee ja sotsiaalne kommentaar.

Maksim Gorki (1868–1936) oli üks olulisemaid Vene kirjanduse esindajaid 20. sajandi alguses ning hiljem ka sotsialistliku realismi rajajaid. Tema loomingus kohtuvad eluline kogemus ja poliitiline idealism, mis eriti varastes jutustustes ilmnevad kontrastina romantilise protesti ja realistliku ühiskonnakriitika vahel. Kogumik „Jutustusi. 1896–1900“ annab hea ülevaate sellest, kuidas Gorki alustas oma teekonda kirjandusliku mõtlejana, kes püüdis anda hääle neile, keda sageli kirjanduses ei nähtud ega kuuldud. Eesti keeles ilmunud väljaanne on osa kultuuripoliitilisest traditsioonist, mille kaudu toodi lugejateni Vene klassikuid nõukogude ideoloogilises, ent ka kirjanduslikult kaalukas võtmes.