Jutustusi. 1892-1896

Kogumik „Jutustusi. 1892–1896” koondab Maksim Gorki varase loomingu olulisemaid novelle, mis andsid tooni tema hilisemale kirjanduslikule suunale ning kinnitasid tema positsiooni vene kirjanduse realistlikus traditsioonis. Need lood pärinevad ajast, mil Gorki alles kujunes kirjanikuks, kuid juba siin on selgelt tajutav tema huvi rahvaliku elu, sotsiaalse ebaõigluse ja inimliku väärikuse vastu. Jutustuste tegelasteks on sageli kodutud, rändurid, tööinimesed, kerjused – need, kes elavad ühiskonna äärealadel, ent kelle sisemine maailm ja väärikus ei jää alla kõrgematele klassidele. Gorki loob neist sümpaatseid ja elavaid portreesid, paljastades samal ajal ühiskondlikke mehhanisme, mis neid alla suruvad.

Varaste juttude stiil on elav, kujundirohke ja emotsionaalne. Gorki kirjutab sageli dialoogirohkelt, tuues esile rahvaliku kõnepruugi ja elutunde. Tema tegelased ei ole pelgalt tüübid, vaid sisemiselt mitmetahulised inimesed, kes unistavad, eksivad ja otsivad elu mõtet. Paljud lood sisaldavad ka poeetilist või isegi romantilist mõõdet, kus karmide olude taustal kerkib esile inimese hingejõud ja kujutlusvõime. Tugev on vastand nende vahel, kellel on võim, ja nende vahel, kellel ei ole midagi peale vabaduse ja sisemise eetilise mõõdupuu. Gorki käsitlus ei ole haletsev, vaid pigem osavõtlik ja eksistentsiaalselt mõtisklev.

Maksim Gorki (1868–1936) oli vene kirjanik, esseist ja ühiskonnategelane, kelle loomingul oli suur mõju 20. sajandi alguse kirjanduslikele ja ideelistele arengutele Venemaal. Ta oli seotud nii sotsialistliku liikumise kui ka kultuurilise modernismi vooludega, kuid säilitas oma teostes alati tugeva humanistliku aluse. Tema varased jutustused olid esimesed tekstid, millega ta pälvis laiemat tähelepanu, ning need näitavad juba algusest peale oskust siduda isiklik ja ühiskondlik vaade ühtseks, mõjuvaks tervikuks. Käesolev kogumik pakub võimaluse jälgida, kuidas see eripärane hääl kirjanduses sündis ja vormus.