Ema

Maksim Gorki romaan „Ema“ kujutab töölisklassi kujunemist poliitiliseks jõuks tööstuslikus Venemaal. Teose keskmes on naine, kes elab väikeses vabrikulinnas koos oma pojaga ning kelle argine ja vaikselt alluv elu muutub, kui ta puutub kokku noorte revolutsionääride ringiga. Poja tegevus, mis on suunatud ebaõiglase ühiskonnakorralduse vastu, toob emale kaasa esmalt hirmu ja kõhklusi, kuid hiljem arusaamise ja osaluse. Naine hakkab võtma osa traktaatide levitamisest ja illegaalsest tegevusest, liikudes ühest maailmast teise — kodusest, tasalülitatud olemisest ühiskondliku teadvuse ja tegutsemise suunas. Romaan jälgib selle sisemise muutuse kulgu, sidudes üksikisiku arengu kollektiivsete liikumistega.

Gorki ei kujuta oma tegelasi kui kangelasi, vaid kui inimesi, kelle elu on määratud sotsiaalsete suhete ja majandusliku sõltuvuse kaudu. Töö, vabrik, agul ja avalik ruum toimivad raamidena, milles tegelaste suhted ja valikud kujunevad. Ema ei alga oma teekonda ideoloogia kandjana, vaid lihtsa inimesena, kelle igapäevaelu on seotud töörutiini ja koduse vaikusega. Tema poliitiline ärkamine ei tule läbi äkilise pöörde, vaid pikaajalise kogemuse, kuulamise ja vaatlemise kaudu. Teoses korduvad motiivid on vaikimine, jälgimine ja aeglane eneseleidmine, mis kujunevad vastuseks välisele survele ja ebaõiglusele. Ema ei tõuse esile mitte kui juhikujund, vaid kui tunnistaja ja osaleja, kelle olemasolu mõtestub läbi tegevuse.

„Ema“ ei paku lahendusi ega vormista revolutsiooni kui valmis ideoloogilist mudelit. Teos käsitleb liikumist teadmatusest teadvuseni, esitades küsimuse, kuidas inimene leiab oma koha maailmas, kus vabadus ja surve on pidevas vastasmõjus. Gorki kasutab lihtsat, kuid pingestatud keelt, milles sotsiaalsed olud ja sisemised valikud põimuvad. Romaan ei vaata üksnes ühiskonna muutumise võimalikkust, vaid ka seda, millise hinnaga need muutused üksikisikule toimuvad.