Ema

Maksim Gorki romaan „Ema“ kujutab revolutsioonilise liikumise esiletõusu Venemaal 20. sajandi alguses, keskendudes lihtsast tööliskeskkonnast pärit inimeste teadvuse ja eneseväärikuse arengule. Lugu hargneb ühe tööstuslinna äärelinnas, kus elavad tehase töölised, nende hulgas Pavel Vlassov ja tema ema Pelageja. Kui Pavel liitub sotsialistliku liikumisega, tõmbub temaga kaasa ka tema ema, algul ettevaatlik ja hirmunud, kuid peagi juba teadlik ja otsusekindel. Läbi Pelageja muutumise näitab Gorki, kuidas rõhutud inimene võib astuda esile ühiskondliku muutuse kandjana.

Romaan ei keskendu üksnes ideoloogilisele sõnumile, vaid uurib ka inimpsühholoogiat, moraalset vastutust ja isiklikku kasvu. Ema Pelageja teekond on ühtaegu poliitiline ja sügavalt isiklik. Tema elus puudub algul eesmärk, ta on alistunud karmile argipäevale ja mehe vägivallale, ent poja kaudu avastab ta, et elu võib omandada sügavama mõtte. Gorki loob portree naisest, kelle elu ja arusaam maailmast muutub tänu uuele ideele ning kogukonna solidaarsusele. Lugu toob esile, kuidas revolutsiooniline mõte ei jää ainult haritud inimeste pärusmaaks, vaid haarab kaasa ka need, keda on seni peetud vaikijateks.

Maksim Gorki (1868–1936), kodanikunimega Aleksei Peškov, oli vene kirjanduse suurkuju ja sotsiaalsete teemade käsitleja, kelle loomingust õhkub ühiskondlikku kaastunnet ja protesti sotsiaalse ebaõigluse vastu. „Ema“ on tema tuntuim romaan, mille kaudu ta andis hääle töörahvale ja rõhutatutele. Gorki teosed on tugevalt seotud tema isikliku elukogemusega – ta ise kasvas üles vaesuses, töötas noorelt mitmesugustel juhutöödel ning kujunes iseseisvaks mõtlejaks tänu lugemisele ja ühiskondlikule aktiivsusele. Tema looming on jätnud sügava jälje vene ja maailmakirjandusse ning olnud inspiratsiooniks mitmele põlvkonnale.