Ümera jõel

Mait Metsanurga romaan „Ümera jõel” viib lugeja 13. sajandi algusesse, mil eestlased seisid silmitsi saksa ristisõdijate pealetungiga. Teose keskmes on 1210. aasta Ümera lahing, kus eestlased saavutasid olulise võidu raudrüütlite ja nende kaaslaste üle. Autor ei piirdu aga ainult lahingu endaga, vaid toob lugeja ette ka eelnevad sündmused: lätlaste röövretke Ugandisse, eestlaste osaliselt ebaõnnestunud sõjakäigu Beverina vastu ning lätlaste korduva tungimise Sakalasse. Kõik see loob tervikliku pildi ajast, mil muistne vabadusvõitlus hakkas võtma konkreetseid vorme.

Romaan ei paku ainult ajalooliste sündmuste kirjeldust, vaid ka kunstilist kujutlust toonaste inimeste mõttemaailmast, suhetest ja võitlusvaimust. Metsanurk seob sündmuste käigu tegelaste sisemiste motiividega, näidates nii kogukonna tugevust kui ka eraisikute rolli. Ümera jõel saavutatud võit saab raamatus sümboolse tähenduse – see on rahva ühtsuse ja julguse väljendus, mis on väärtuslik isegi laiemas ajaloolises kontekstis. Läti Henriku kroonikas mainitud sündmused saavad Metsanurga romaanis värvika ja detailse ilukirjandusliku edasiarenduse.

Mait Metsanurk (1879–1957), kodanikunimega Eduard Hubel, oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane, kes kuulus Noor-Eesti rühmitusse. Tema loomingus on olulisel kohal nii realistlikud romaanid kui ka ajaloolised teosed, milles ta käsitles Eesti rahva minevikku ja kultuurilisi püüdlusi. Metsanurk püüdis oma töödes ühendada rahvuslikku ideed ja kunstilist väljenduslaadi, andes lugejale korraga nii teadmisi kui ka esteetilisi elamusi.