Ümera jõel

„Ümera jõel“ on ajalooline romaan, mille autor Mait Metsanurk käsitleb 13. sajandi alguse eestlaste vabadusvõitlust ristisõdijate vastu. Teose keskmes on muistse vabadusvõitluse üks olulisemaid kokkupõrkeid – Ümera lahing –, ent Metsanurk ei keskendu üksnes lahingutegevusele, vaid põimib sündmustiku ümber isiklike saatuste, vaimse vastupanu ja rahvustunde arengu. Peategelasteks on talupojad, sõjapealikud ja nende pered, kelle kaudu avaneb pilt toonase ühiskonna väärtushinnangutest, sisemistest pingetest ja suhetest nii omade kui vallutajatega.

Romaanis kujutatud maailm on vastuoluline ja mitmetahuline – ühelt poolt tugevalt traditsiooniline, seotud maa ja esivanemate tavadega, teisalt aga muutuste ja lagunemise äärel. Metsanurk toob esile, kuidas väline oht – võõras sõjavägi, religioon ja poliitika – paneb proovile kogukonna sidususe ja isikliku au. Tegelaste sisemised heitlused, kahtlused ja valikud annavad loole psühholoogilise mõõtme ning muudavad ajaloolise ainestiku elavaks ja mõistetavaks. Taustaks on nii suvised viljapõllud kui verised lahinguväljad, ent autor ei rõhuta vägivalla kirjeldust, vaid püüab mõista, miks inimesed tõusevad oma maa ja õiguse eest.

Mait Metsanurk (1879–1957), kodanikunimega Eduard Hubel, oli eesti kirjanduse üks silmapaistvamaid realismi esindajaid. Ta kirjutas lisaks ajaloolistele romaanidele ka sotsiaalse suunitlusega proosat ja näidendeid, keskendudes tavainimese elule, ühiskondlikele muutustele ja eestluse identiteedile. „Ümera jõel“ on tema üks tuntumaid ajaloolisi teoseid, mis kajastab rahvusliku ärkamisaja mõju ulatuvalt tagasi ka muistsete aegade kujutamisse. Metsanurga keelekasutus on mõõdukalt poeetiline, ent selge ja sisendusjõuline, sobides hästi rahvuslikke tundeid ja ajalooteadlikkust kandeva loo jutustamiseks.