Tuli tuha all. Ajalooline romaan suure nälja ajast 1695-1697

Mait Metsanurga romaan „Tuli tuha all” on üks eesti ajaloolise proosa tähisteoseid, mis käsitleb Suure Nälja aastaid 1695–1697. See oli aeg, mil ikaldus ja nälg laastasid Eesti- ja Liivimaad ning surid kümned tuhanded inimesed. Romaan viib lugeja otse tolle aja oludesse, kirjeldades nii talupoegade argipäeva kui ka nende meeleheidet ja katkematut võitlust ellujäämise nimel. Metsanurk ei keskendu üksnes näljahäda statistilisele ulatusele, vaid toob esile inimese ja perekonna tasandi, näidates, kuidas rahvas püüdis säilitada väärikust ja lootust olukorras, kus kõik näis hukkuvat.

Teose peategelane on Laeva mõisa talupoeg Piiri Tõnu, kelle võitlus oma pere ja põllu eest sümboliseerib talurahva vastupidavust ja sitkust. Ta seisab korraga silmitsi loodusjõudude, haiguste ja ikaldusega, kuid ka mõisnike surve ja ülekoormavate kohustustega. Romaan toob esile, kuidas nälg ei olnud vaid loodusõnnetus, vaid ka sotsiaalsete ja majanduslike suhete proovikivi. Metsanurk kujutab realistlikult talupoegade sisemist heitlust ja otsuseid, mida tuli langetada eluspüsimiseks. Just see inimlik ja samas traagiline mõõde on teinud „Tuli tuha all” üheks mõjukaimaks käsitluseks Suure Nälja teemal eesti kirjanduses.

Mait Metsanurk (1879–1957), kodanikunimega Eduard Hubel, oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane. Ta sündis Äksi kihelkonnas Metsanuka külas, õppis Tartu linnakoolis ning töötas ajakirjaniku ja kooliõpetajana. Kirjanikuna alustas ta 20. sajandi alguses, avaldades esimesi lühijutte ajakirjanduses ning 1908. aastal debüütkogu „Isamaa õilmed”. Metsanurk oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutamise algatajaid ja 1930. aastatel mitmel korral ka selle esimees. Tema loomingus on kesksel kohal realistlik külakujutus ja ühiskondlikud probleemid, mida ta ühendas psühholoogilise sügavusega. „Tuli tuha all” on sageli peetud tema tugevaimaks ajalooliseks romaaniks, mis jääb kestma eesti kirjanduse klassikana.