Punane tuul

Mait Metsanurga romaan „Punane tuul“ käsitleb keerulist ja vastuolulist ajajärku Eesti ajaloos – Esimese maailmasõja ning sellele järgnenud revolutsiooniliste sündmuste aegu. Teose keskmes on 1917.–1919. aasta pöördelised hetked, mil Eestis, nagu ka mujal Vene keisririigi äärealadel, kohtusid ja põrkusid erinevad ideoloogiad, rahvuslikud taotlused ja sotsiaalsed pinged. Metsanurk kujutab sündmusi läbi mitme tegelase silmade, kes esindavad erinevaid ühiskonnakihte ja maailmavaateid – talupojad, linnainimesed, sõdurid, revolutsionäärid ja kõhklevad haritlased. Punane tuul, mis pealkirjas metafoorina esineb, viitab nii bolševistliku ideoloogia pealetungile kui ka laiemale ühiskondlikule segadusele ja vaimsele murrangule.

Romaani jutustus on ladus, sündmused kulgevad ajaloolise loogika ja dokumenteeritavate olude taustal. Metsanurk ei idealiseeri oma tegelasi ega anna neile lihtsaid rolle – paljud neist seisavad valikute ees, kus puudub selge õigus või süü. Sotsiaalne kihistus, rahvuslik ärkamine ja klassivõitlus on omavahel põimunud, ning just selles vastuolulises õhustikus peab inimene tegema otsuseid, mis määravad tema saatuse. Romaan peegeldab ka seda, kuidas ühe ideoloogia või võimu vahetumine ei tähenda alati õiguse jalule seadmist, vaid võib tuua kaasa uue surve ja uue segaduse. Metsanurga realistlik käsitlusviis ja tähelepanelik ühiskonnatunnetus loovad teosele usutava ja mõtlemapaneva fooni.

Mait Metsanurk (1879–1957), kodanikunimega Eduard Hubel, oli üks 20. sajandi esimesel poolel silmapaistvamaid eesti kirjandustegelasi. Tema loomingut iseloomustavad ühiskondlikud teemad, kriitiline realism ja püüdlus mõista inimese kohta muutuvates oludes. Metsanurk tegutses ka kriitikuna ja kirjanduselu korraldajana, olles Eesti Kirjanike Liidu üks asutajaid. „Punane tuul“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ja kajastab süvenenud soovi vaadelda Eesti ühiskonda ajaloolise murrangu hetkedel, vältides lihtsustatud hinnanguid ja pakkudes selle asemel mitmetahulist arusaama inimesest ajaloo pöörises.