Kutsutud ja seatud. Ühe hingekarjase päevik

On kesköö, väljas ulub talvine tuul, kõle ja kaeblik kui prohveti hääl, mis kuulutab häda ja alandust. Olen üksi oma toas lukkus ukse taga, ei tihka silmi tõsta Õnnistegija pildi poole, mis ripub mu vastas seinal, ja kõrvus kostavad mul Pühakirja sõnad: Valgus saab pimedaks tema majas ja lamp kustub ära tema pea pealt. Olen alandatud põrmuni, olen teotatud ja häbistatud. Jumal on sirutanud oma parema käe minu vastu, Ta on mind pannud seisma enese ette, et ma ei saaks põgeneda ega varjata oma häbi...