Moemaja

Maimu Bergi Moemaja on autobiograafiliste joontega proosatekst, milles autor vaatleb elu 1960.–1980. aastate Nõukogude Eestis, keskendudes kultuuri- ja moemaailma kokkupuutepunktidele. Peategelaseks on noor naine, kelle töö, suhted ja enesetaju kujunevad Tallinna moemaja ja seda ümbritseva keskkonna mõjul. Tekst liigendub episoodideks, milles segunevad isiklikud mälestused, ühiskondlikud viited ja iroonia.

Moemaja kui asutus muutub raamiks, mille kaudu kirjeldatakse tolleaegseid olusid, norme ja valikuid. Riietus, rollid ja ametikohad on seotud laiemate küsimustega vabadusest, kohanemisest ja väljendusvõimalustest süsteemis, mis piirab, kuid ei suuda täielikult kontrollida. Autor jälgib, kuidas igapäevased detailid – lõiked, kangad, ametikoosolekud – saavad tähenduse, mis ulatub praktilisest kaugemale.

Tekst ei paku klassikalist süžeearengut, vaid jääb vaatluseks ja kogemuse jagamiseks, milles minevik ei esine ainult mälestusena, vaid ka ümbermõtestamise viisina. Autor kasutab keelt, mis lubab distantseerumist, ent samas säilitab isikliku tooni. Moemaja on kirjutatud positsioonilt, kus ajalugu ja isiklik elu pole eraldatavad, vaid läbipõimunud vaatluspunktid.